Hea juht ei püüa lahendada probleeme ainult välispidiselt, vaid ka seespidiselt

Mis eristab head juhti keskpärasest? Jah, kindlasti tema teadmised oma valdkonnast, tema kogemused ja sotsiaalsed oskused, mis loovad pinnase heade suhete loomiseks oma meeskonnaga ning aitab inimesi motiveerida. Aga kas midagi vägagi olulist on siiski sellest nimekirjast puudu?

Välispidine vs seespidine

Kõik eespool kirjeldatud oskused on välispidised – need on suunatud juhist väljapoole: erialased teadmised, teised inimesed, tekkivad probleemid klientide, partnerite ja töötajatega. Need kõik on välised nähtused, mille kontrolli all hoidmine on kahtlemata iga juhi edu aluseks. Aga kas sellest siiski piisab?

Mis tuleb sul esimesena pähe, kui küsida sinult, mis kirjeldab juhi seespidist võimekust? Millega kohtub juht hetkel, kui ta võtab oma tähelepanu ära väliselt ning viib selle sisemisele? Kas ka seal võivad olla probleemid, millega tuleb regulaarselt tegeleda? Kas ka seal võib olla “tonte”, millele on lausa hädavajalik avatud pilguga otsa vaadata, sest nende ignoreerimine võib pikas perspektiivis juhilt edu röövida?

Kõige olulisem aspekt, mille kaudu seespidiseid nähtuseid välispidistest eristada, on võime neid näha. Kogu välispidine maailm on selgelt tajutav, mõõdetav ning hoomatav. Kliendid on kliendid, numbrid on numbrid, tähtajad on tähtajad ning töötajada on töötajad. Need on päriselt olemas, mistõttu tuleb nendega ka tegelda.

Seespidiste nähtustega on aga olukord keerulisem – neid ei ole tavamõttes olemas. Paludes mõnel inimesel enda sisse vaadata võtab ta seda sõna-sõnalt ja leiab, et seal ei ole midagi. Ta käsitleb sisemaailma oma kehasisese maailmaga. Just seetõttu enamus kaasaegseid juhte sellega ka ei tegele. Milleni see aga viib? Toon sulle paar näidet?

Näide 1. Kujuta ette juhti, kelle üheks harjumuseks on inimestele vahele segada, aga ta ei teadvusta seda ise. Kõik teised kannatavad selle all, sest juht küsib küsimuse, aga niipea kui keegi hakkab talle vastama, sõidab juht uuesti oma jutuga sisse. Kuidas sulle meeldiks sellise juhi alluvuses töötada?

Küsime nüüd, kas antud juhul on tegemist juhi välispidise või seespidise probleemiga? Loomulikult seespidisega, sest:

a) juhil tekib mõte (seespidine, nähtamatu), millest lähtualt küsib ta: “Mis te arvate sellest?” (välispidine, väliselt tajutav, kuuldav);

b) Töötaja hakkab sellele vastama viisil, mis juhi arvates ei ole õige, mille tulemusena tekib juhis tunne (seespidine, nähtamatu), millest mõjutatuna sekkub ta oma jutuga (välispidine, tajutav, kuuldav).

c) Töötaja jääb vait ja neelab selle alla, et tal ei lastud rääkida, kuid see tunne jääb talle siiski sisse ja tekitab trotsi ja vähendab töötaja tulevast motivatsiooni oma arvamust avaldada.

Ainult välispidisega tegelev juht võib niimoodi paljude oma töötajate motivatsiooni kahandada ise sellest arugi saamata. Ta näeb küll ajas, kuidas üha vähem töötajaid sõna võtab, mistõttu usutavasti ühel hetkel hakkab juht lausa motivatsioonikoolitusi otsima, mõistmata sealjuures, et tegelikult tema enda seespidised nähtused on selle olukorra tekitanud.

Kui juht oleks paremas kontaktis oma sisemaailmaga, märkaks ta hetki, kui mingi tundeimpulss käivitub ja teda sekkuma paneb, aga ta oskaks seda kontrollida lastes töötajal oma jutu ära rääkida, et siis üheskoos selle üle arutleda. See aitaks töötajatel säilitada julguse sekkuda ja aitaks kaasa ka meeskonnatunde säilitamisele, sest töötajad ei tunneks, et juht neid ei kuula.