“Appi, mu töötajad ei taha areneda!”, mõtlevad paljud juhid. Kas see vastab ka tõele?

“Appi, mu töötajad ei taha areneda!”, mõtlevad paljud juhid. Kas see vastab ka tõele?

Olen juhtimiskoolitustel lõputult palju sattunud diskussioonidesse teemal, et kõik töötajad/inimesed ei soovigi areneda, mistõttu on lootusetu neid juhina “arendada”. Ma olen selle väitega nõus, aga samas ei ole ka.

Nõus olen selle osaga, et kuni juhid peavad töötajate “arendamise” all silmas nende vigade ja puuduste pidevat “tagasisidestamist”, ei taha muidugi keegi sellest kuulda (mida juhid tõlgendavad siis soovimatusena areneda).

Kui aga juhid oskavad arengu ümber mõtestada eluelamuseks, siis olukord muutub. Nimelt tahavad kõik inimesed olla edukad – ema soovib emana hakkama saada (selles edukas olla), maaler soovib oma tööga hakkama saada ja ka teenindaja kassas soovib oma tööga hakkama saada.

Äkki võikski juhid töötajate arendamise ümber mõtestada selle kaudu, kuidas aidata töötajatel tunda, et nad saavad mõnede asjadega tänase töö juures juba väga hästi hakkama, ja mõnede asjadega võiksid nad veel paremini hakkama saada.

Just selline lähenemine aitab töötajatel oma ürgse sooviga “elus edasi liikuda ja eluga toime tulla” paremas ühenduses olla, ning ehk kasvab seeläbi ka nende valmisolek uusi asju proovida (ehk tavamõttes areneda).