Jah, juht võib olla sõbralik, aga ta ei tohi olla liiga “meeldiv”

Sageli küsitakse koolitustel, kus läheb juhi piir meeldivuse ja nõudlikkuse vahel? Öeldakse ju ühelt poolt, et juht peab olema nõudlik ning eesmärkidele pühendunud. Teiselt poolt kirjutavad aga viimase kümnendi juhtimisraamatud kõik töötajatekesksest juhtimisest. Kust läheb siis piir nende kahe vahel?

Pime juht

Kui sa kujutad hetkeks ette juhtimise lineaarset skaalat, siis selle ühes otsas asub juht, keda võib nimetada “pimedaks” juhiks. Loomulikult ei pea ma siin silmas füüsilist pimedust, vaid pigem vaimset/psühholoogilist “pimedust” oma töötajate vajaduste ja mitterahaliste motivaatorite suhtes. See on pigem selline autoritaarne juht, kes on kõige ja kõigi suhtes ülimalt nõudlik (va iseenda kui liidri suhtes) ja suhtleb oma töötajatega valdavalt selleks, et need etteantud tulemused saavutaksid. Tema juhtimislikku arsenali ei kuulu suhete arendamine, üksteise kuulamine, töötajate arendamine jms. See kõik on tema jaoks liiga “pehme” ning ei anna mõõdetavat tulemust.

Sellise juhtimise hind/tagajärg on väsinud, õnnetud ja juhist kaugenenud töötajad, kes sageli ühe silmaga teist töökohta otsivad ning pingutavad ainult nii palju, et oma palk välja teenida.

Meeldiv juht

Skaala teises otsas asetub aga juht, keda võib nimetada “meeldivaks” juhiks. See on juht, kes on oma eesmärgiks võtnud aga ainult suhete arendamise ja töötajate heaolu. Ta usub siiralt, et kui ta on oma töötajatega sõbramehelikult heades suhetes (sageli ületades isegi sõpruse piiri) ja ta meeldib kõikidele (püüab alati käituda viisil, et see kedagi ei häiriks või ärritaks), siis vastutasuks toovad töötajad talle soovitud tulemused.

See on juht, kes ei julge hoida töötajaid nende nõrkade tulemuste või häiriva käitumise eest vastutavana ning ei võta ka ise vastutust meeskonnas toimuva üle. Ta ei tunneta olevat end liider, karjajuht, vaid pigem karjaliige, mistõttu ei näe ta oma rollina ka karja heaolu ja püsivuse eest seista.

Sellise juhtimise hind/tagajärg on küll rõõmsad ja heades suhetes olevad töötajad, kes aga ei pinguta sageli isegi piisavalt, et oma palk välja teenida (ei täida näiteks ebamugavamaid tööülesandeid, mille kohta juht ka midagi öelda ei julge), vaid opereerivad mugavustsoonis ja manipuleerides juhiga suhetega (teades, et juht hindab meeldivaid suhteid rohkem kui tulemusi).

Tunnustav juht

Nimetatud skaala keskel asub aga “tunnustav juht“. See on juht, kes saab ühelt poolt aru, mida temalt oodatakse (tulemust), mistõttu julgeb ta nõuda pingutamist ka oma töötajatelt.

Teiselt poolt saab ta aga aru, et eduka koostöö aluseks on usaldusväärsed ning tugevad suhted (mitte sõbramehelikud, vaid usaldusväärsed). Selle saavutamiseks töötab juht selle nimel, et vähendada psühholoogilist distantsi enda ja töötajate vahel, lõhub tekkinud suhtlusbarjääre enda ja töötajate vahel ning oskab olla ehe ning haavatav, et tema võimalikud pimenurgad usalduslikke suhteid ei kahjustaks.

Sellise juhtmise tagajärg on edukas koostöö. See on juhtimine, mis aitab igal inimesel otsustada, kas sa soovid selles meeskonnas olla, ja samas tuletab meelde, et kui sa valid siin olla, siis oled sa siin selleks, et pingutada. Ja selleks, et me kõik koos saaksime ning tahaksime pingutada, olen mina “karjajuhina” siin selleks, et kõik tunneksid end turvaliselt, vajaliku ning hinnatuna.