Juhtimine tähendab ka oma inimeste isetut teenimist, mitte ainult oma isekate eesmärkide saavutamist

Kui ma 2003. aastal Hansapangas kodukindlustuse projektijuhina töötasin, sattusin projektijuhtimise koolitusel koolitajaga kõvasti diskuteerima teemal, kas ettevõtted asutatakse kasumi teenimise või missiooni elluviimise eesmärgil?

Toona olin ma tulihingeline noor kapitalistliku ühiskonna vili ja minu selge ning ühene seisukoht oli, et mitte ükski ettevõtja ei asuta ühtegi ettevõtet missioonitundest, vaid ainult kasuahnusest ehk kasumi teenimise eesmärgil.

Koolitaja oponeeris aga minu seisukohtadele, väites, et pikaajaliselt ei saa ükski ettevõtja ainult kasumiootusest lähtuda, sest kui ettevõte ei täida oma missiooni – ei loo klientidele väärtust -, ei tule kliendid selle ettevõtte juurde, mistõttu võib ettevõtja kasumist ainult unistada.

Muidugi sain ma sellisest mõttekäigust teoorias küll aru, aga jäin siiski enesele kindlaks – kõik ettevõtjad (sh muidugi juhid, kelleks olin just saanud) on kasuahned äriinimesed, kes tegelikult ei hooli ei klientidest ega oma töötajatest, vaid ainult rahast, mida need temale „toodavad“.

Täna, umbes 20 aastat hiljem, ja olles sellest 10 aastat töötanud erinevate organisatsioonide koolitajana, võiksin julgelt ise koolitajana mõne sellise „noore kukega“ samal teemal diskuteerida, aga sel korral olles täielikult toonase koolitaja „poolel“. Muidugi huvitab ettevõtjad kasum ning raha, aga tundes isiklikult täna väga paljusid ettevõtjad, siis tunduvad nad olevat lihtsalt sellist tüüpi inimesed, kellel on eneseteostusvajadus ja seeläbi ka rahateenimise huvi väga heas tasakaalus, mistõttu ei oskakski paljud nendest öelda, kumb on tähtsam – raha või eneseteostus (millega käib alati kaasas ka missioonitunne ja soov luua klientidele/ühiskonnale väärtust).

Kas juhtimine on isekas või isetu amet?

Enamus ettevõtjaid on samal ajal ka juhid, mille baasil võib tekitada analoogse diskussiooni, aga organisatsiooni sisse suunatult. Kui eelmises lõigus oli küsimus, kas ettevõtjad on isekad äriinimesed, kes kasutavad ära oma kliente raha teenimiseks, siis nüüd võib küsida, kas ettevõtjad kui juhid on isekad äriinimesed, kes kasutavad ära oma töötajaid raha teenimiseks?

Usutavasti pole siingi vastus must-valge, aga mõtlemisainet pakub see küll. Eespool väitsin üsna julgelt, et pole kohanud ettevõtjaid, kellel puuduks huvi valdkonna arendamise ja klientidele hea teenuse/toote pakkumise vastu. Küll aga olen kohanud ettevõtjatest juhte, kellel paistab puuduvat siiras huvi selle vastu, kuidas nende töötajatel päriselt läheb. Siin jõuame sellise nähtuse nagu „isekus juhtimises“ juurde.

Ka oma olemuselt väga „isekas“ ettevõtja ei saa kunagi oma klientide (ja nende vajaduste) suhtes ükskõikne olla, sest lõpuks sõltub klientide rahulolust tema äritulemus. Ja kliente „välja vahetada“ ei ole lihtne. Küll aga võib isekas ettevõtja olla üsnagi ükskõikne oma töötajate suhtes, sest nemad viivad ju pigem palga kaudu raha välja (muidugi see tegelikult nii ei ole, sest tegelikkuses toovad töötajad ikka ju oma oskuste ja teadmiste realiseerimise kaudu klientidelt raha ettevõttesse, aga mõnikord juhid seda niimoodi näha ei taha).

Miks muidu kurdavad paljud töötajad, et juhtidele ei paista väga korda minevat, mida töötajad päriselt mõtlevad ja kuivõrd seotud/olulised nad end ettevõtja jaoks tunnevad olevat. Nende sõnul käituvad juhid nendega kui lihtsasti välja vahetatava ressursiga, mis pigem on kasumiaruandes kulu, mitte tulu poolel.

Ajalooline juhtimine tähendab oma hõimu isetut teenimist

Niimoodi analüüsides võib küsida küll, kas ja mis on juhtimises valesti läinud? Me saame küll teoorias aru, et pikaajalise ja jätkusuutliku äri ülesehitamiseks peaksid kõik osapooled – klient, omanik ja töötajad – antud äritegevusest kasu saama, kuid praktikas paistab sagedasti rohkem välja klientide ning omanike (sh juhtide) kasu ja heaolu, ning töötajate oma on jäänud tahaplaanile (mis muidugi omakorda väljendub nende väheses pühendumises klientidele väärtuse pakkumisel).

Minnes ajas tagasi perioodi, kus organisatsioone veel ei olnud, oli elu palju lihtsam, sh juhtimine. Ajalooliselt on juhtimine kui nähtus alati olemas olnud, aga juhid said juhtideks veidi loomulikumal viisil – üldjuhul kas läbi füüsilise tugevuse või läbi ülejäänud grupi usalduse (juhtideks valiti targemad ja kogenumad inimesed hõimus).

Minnes ajas veelgi tagasi, jõuame loomariiki, kus toimub ka juhtimine. Teatud mõttes võib öelda, et looduses toimuvad protsessid on kõige loomulikumad ehk naturaalsemad, millest oleks ka täna loodusest kaugenenud inimesel palju õppida. Ka juhtimisest!

Näiteks lõvi – või hundikarja juhi (alfa) primaarne eesmärk on kari elus ja elujõulisena hoida. Loomulikult tuleb selleks mõnikord ka oma jõudu näidata (sest karja võiks juhtida päriselt kõige tugevam grupiliige, sest sellega tagab ta järeltulijate tugevuse ning karja eluspüsimise), aga loomade hulgas puudub inimestele omane isekus juhtimises – juhtide võidutsemine ehk egoism ja võimutsemine ehk poliitika.

Inimeste maailmas on aga juhtide hulgas võidutsemine ehk egoism tavaline – avaldub see näiteks juhtide soovis ise silma paista või oma isiklikke eesmärke realiseerida, kasutades selleks oma meeskonda.

Samuti on tavaline juhtimises võimutsemine ehk (kontori)poliitika, kus juhid tegutsevad mitte oma meeskonna parima käekäigu ja tulemuste nimel, vaid oma võimu säilitamise nimel.

Ehk need on ka põhjused, miks paljud suurepärased organisatsioonid on täit potentsiaali ära ei realiseeri – inimesed on indiviididena küll võimekad, aga grupina koos töötades muutuvad isetust üksteise teenimisest olulisemaks (isekas) võidutsemine ja võimutsemine.

Küsimused mõtisklemiseks juhile

1) Kumba mõtteviisi sa täna päriselt usud – kas ettevõtted luuakse raha teenimise või klientide teenimise nimel? Kumba mõtteviisi sa juhina päriselt usud – kas eespool käivad tulemused, mille vahendiks on sinu töötajad, või on eespool inimesed, keda inspireerides saabuvad suurepärased tulemused?

2) Kas usud isetusse/teenivasse juhtimisse ehk servant leadershipi? Kas kasutad seda täna oma töös? Kuidas see sinu käitumises ja suhtumises päriselt avaldub?

3) Kas oled märganud enda või teiste teie organisatsioonis töötavate juhtide puhul isetuse kõrval „võidutsemise ehk egoismi“ või „võimutsemise ehk poliitika“ ilminguid? Kumb on täna rohkem teie juhtimiskultuuri osa – isetu või isekas juhtimine?