Kuidas isekas juhtimine isekate töötajateni viib

Juhtimiskoolitustel palun sageli juhtidel kirja panna 3 suurimat väljakutset inimeste juhtimisel. Üheks nendest on üldjuhul juhtide mure sellega, et töötajatel ei ole ühiste eesmärkide suhtes huvi, nende silm ei sära ja nad on üldse kuidagi passiivsed. Teisitiöelduna on töötajad isekad (neid huvitavad ainult need asjad, mis nendele korda läheb – näiteks palk).

Hakates siis juhtidega seda teemat avama jõuame sageli üsna huvitava nähtuseni – juhtide enda isekuseni. Jah, justnimelt – kuigi juhid kurdavad mõnikord oma suurimast väljakutsest rääkides isekaid töötajaid (kes ei võta vastutust), võivad tegelikult olla hoopiski nemad need, kes isekad on. Kuidas nii?

Töötajatel pole samad huvid juhtidega

Üsna naiivne oleks arvata, et töötajaid huvitavad samad asjad nagu juhti. Jah, kindlasti on kaasaegseid ettevõtteid (a la idufirmad jt), kus kõik (või vähemalt enamus) töötajatest on ettevõtte edule täielikult pühendunud, sest nad tunnevad oma tööl väga suurt tähendust (nad muudavad seeläbi maailma paremaks), aga oma koolitaja kogemusele tuginedes julgen öelda, et ühe keskmise traditsioonilise ettevõtte või asutuse töötajatel on ikka väga erinevad huvid võrreldes nende juhiga – neid väga ei huvita meeskondlik tulemus, vaid ainult isiklik tulemus või töölõik. Veelgi täpsem oleks sõnastada vist tegelikult isegi nii, et nende isiklikke huve ei ole juhi poolt osatud hästi siduda meeskonna ühiste eesmärkidega, aga see on juba teine teema.

Missugused on siis ühe juhi huvid? Kahtlemata osakonna või kogu organisatsiooni tulemus. Tema ju vastutab selle eest, järelikult tunneb ta nende asjade suhtes huvi. Kuidas aga panna huvi tundma nende asjade vastu töötajaid, kes tegelikult ei vastuta mitte ühiste eesmärkide saavutamise eest, vaid oma tööülesannete täitmise ja isiklike tulemuste saavutamise eest? Kuidas motiveerida inimesi pingutama millegi nimel, mis teda tegelikult ei huvita (või kui huvitab, siis sageli ainult vastutustundest lähtuvalt, sest ta on ikkagi selle meeskonna liige)?

Äkki tasuks uurida, mis siis võiks ühte töötajat huvitada. Sõltumata inimesest läheb talle usutavasti korda see, kuidas ta ennast töö juures tunneb – kas see on pigem töörõõm või tööpiin (loe: kui palju ta kogeb tööjuures positiivseid emotsioone). Samuti läheb talle korda, kas ta midagi uut selle töö kaudu õpib (eriti oluline on see Y ja Z põlvkonna töötajatele). Kindlasti huvitab teda, kas ta tunneb end ka selle kõige keskel olulise ja vajalikuna – loob ta oma tööga väärtust kellelegi? Ning usutavasti läheb talle korda ka see, kui palju teda usaldatakse – kui palju ta saab ise otsustada oma valikute üle töö juures.

Juhi isekus lahustub töötajate huvide teadvustamisega

Paneme nüüd kõrvuti need asjad:
a) juhti huvitab meeskonna mõõdetav tulemus;
b) töötajat huvitab aga emotsionaalne heaolu, arenguvõimalused, tunnustus ja vabadus.

Kuidas need 2 üsnagi vastandlikku asja omavahel klappima panna? Otseselt ei saagi neid klappima panna, sest me kõrvutame juhi rollist tulenevaid huve töötaja kui inimese huvidega. Tegelikult ei huvita usutavasti ka juhti inimesena mingi suurkorporatsiooni tulemus. Pigem tunneb ta vastutust oma meeskonna tulemuse eest juhi rollis töötades. Inimesena juhi maski taga soovib ka tema tegelikult ju töö juures end hästi tunda, selle kõige vältel edasi areneda ning end teostada, tunda end kasuliku ning väärtuslikuna ning seda, et teda juhi töös usaldatakse.

Võttes selle aluseks võikski iga juht suhtuda oma töötajatesse rohkem nagu inimestesse – just nagu tema ise. Jäädes liigselt kinni oma juhi rolli, võibki tema käitumine paista isekana (jätab mulje, nagu töötajad inimestena talle korda ei lähe). Ja sellele vastu hakkavad siis töötajad (inimesed töötaja rollis) ka paistma isekatena keskendudes kitsalt nendele ülesannetele, mis rollist lähtuvalt on vaja ära teha. Selline pinnapealsete huvidega konkureerimine ei too aga pikas perspektiivis kummalegi osapoolele head. Juhid on õnnetud, sest nendele tundub, et töötajad ei hooli. Töötajad on aga õnnetud, sest nendele tundub, et juht ei hooli. Koolitusel neid aga avades räägivad mõlemad osapooled sama – ME HOOLIME!