Kas Sina valid oma hirmudele vastu seista või hirmununa aina enam kannatusi luua?

Autor: Kathleen Pajumaa

Hiljuti ühe traumeeriva kogemuse üle elanud, näen ma tänase päevani, kuidas ma olen viimased paar nädalat elanud hirmus. Selle asemel, et oma hirmudel teadlikul ja vaiksel hetkel kerkida lasta ning nendega siis hetke intensiivsust tunnetades silmitsi seista, olen mina valinud enda ümber hoopis paranoiat luua. Paranoia nimelt tekib hetkel, kus reaalsus on varjutatud illusoorsetest kujutluspiltidest “mis võiks olla” ja “mis juhtub, kui..”. Tänapäeva maailmas aga, kus meid varitseb nii palju meie enda ignorantsusest ja destruktiivsusest tekitatud hädaohte, on paranoiaga elamine võrdväärne üldse mitte elamisega ning ainus viis oma aega siin maailmas nautida, on uskuda ja usaldada, et kõik juhtub põhjusega ning usaldada, et mida enam sa iseennast arendad ja teadlikkust ning headust siia maailma tood, seda vähem on sul vaja muretseda väliste hädaohtude pärast.

Aga kuidas üldse oleme me ühiskonnaga jõudnud kahe nii üksteisest kaugel oleva valiku ette? Kas luua oma hirmudega kontakt ehk minna neist läbi või läbi oma hirmunud käitumise luua enda ja end ümbritsevate inimeste ümber aina enam kannatusi ja valu? Kuidas saab üks tühipaljas hirm luua valu, ei saa sa tõenäoliselt aru. Asi on aga selles, et kõiki nn “koletuid tegusid” siin maailmas ei saada korda mitte sündinud pahalased, vaid väga hirmunud ja seeläbi oma hirmudest halvatud inimesed. Üks täiesti teadlik ja oma elu väärtustav, end armastatuna tundev inimene ei tee teisele iialgi halba – see on fakt. Ka kõik ebateadlikud teod ja mõtted meie elus on juhtunud justnimelt läbi hirmu – hirmu perekonna lagunemise ees, hirmu surma ees, hirmu armastuse kaotuse ees, hirmu üksinduse ees jne.

Hirm paneb meid tegema asju, mida me hiljem alati kahetseme. Hirm on ka see, mis paneb meid õige valiku asemel “kergema vastupanu” teed astuma ning elu nautimise asemel iga muudatust juba eos kartma. Mida me ei mõista, on aga see, et väline maailm peegeldab meile meie sisemust mitmekordselt tagasi ning kui me hoiaksime oma teadlikud silmad pidevalt lahti, siis näeksime vägagi selgelt, mis toimub meie endi sees. Kui meie laps käitub destruktiivselt või kardab iga väiksematki asja, siis kellele ta seda tagasi peegeldab? Ikka meile, oma vanematele. Kui meie lemmikloom näitab üles kasvõi väiksematki agressiivsuse märki, siis kelle sisemaailma ta taaskord peegeldab? Kui meie partnerid ja sõbrad kritiseerivad või petavad meid, siis tuleb taaskord küsida iseendalt, miks ja kuidas me sellise ruumi enda ümber oleme loonud?

Hirm “elus olemise” ees painab nii paljusid meist, mistõttu toob igasugune suunamuutus ning uudsus meis esile jäiga ja vihase kontrollivajaduse – lootes, et me saame kontrollida midagi, mille üle meil tegelikult mitte mingitki kontrolli ei ole. Kas hirm pole mitte otseselt seotud kontrolliga, et kõik peab minema täpselt nii, nagu me soovime ehk iga väiksemgi konarus teel on kohe “hädaoht meie ja meie lähedaste eksistentsile”. Tegelikkuses peame me kasvatama selgroogu, et oma hirmudega pidevalt istuda ning need juba eos läbi näha – sisemine tugevus ja soov muuta maailma tähendabki seda, et me ei võta oma hirme ühiskonnaruumi kaasa. Me tegeleme nendega mediteerides; igal vaiksel hetkel, kus mõttevoog taaskord oma häält kergitab; tasastel õhutundidel; üksikutel jalutuskäikudel looduses; igal kord, kui teadlikkus meie pead paitab. Me ei lase oma hirmudel võtta võimust meie pereelu, tööelu, laste, lemmikloomade, sõprussuhete jne üle.

Me õpime neid ja nende absurdsust läbi nägema ning võtame seeläbi vastutuse oma elu eest ise – teades ja uskudes headusesse. Uskudes suurde pilti, mida me praegusel hetkel veel näha ei pruugi, aga kunagi tulevikus näeme ja mõistame. Valides hirmule otsa vaatamise, säästad sa niivõrd palju kasulikku aega, et midagi tähtsamat ära teha kui halvatuna elust oma aega kulutada.

Mina otsustasin täna, et ma ei usu välise maailma kurjusesse ning sellest lähtuvalt ei muuda oma trajektoori enda valitul teel, vaid astun sirge seljaga edasi, uutel ja käimata radadel, teades ja tundes, et ma olen siin põhjusega ja mul on head kavatsused – seeläbi olen ma kaitstud ja hoitud ning saan keskenduda elu elamisele säraga silmis, mitte murega südames.