Kes on Sinu tänased “rollimodellid” ja mis mõju nad sulle avaldavad?

Tänases loos jagab Motivaatori koolitaja Urmas Kamdron oma siiraid mõtteid sellest, kuidas tema ja meie kõikide iidolid ajas muutuvad ning missugune on meie “rollimodellide” mõju meie eludele.

Selleks, et vaadelda erinevaid rollimodelle oma elus, pean ma alustama varajasest noorusest. Kerin tänasest hetkest 20 aastat tagasi. Olen ajas, kus olin 15-aastane. Mul oli kaks erilist vanaisa ja nad ei olnud rikas vanaisa ja vaene vanaisa. Nad oli täisesti tavalised inimesed. Mõlemad olid olnud sõjas, kahjuks küll mitte Eesti lipu all ja kahjuks ka mitte samal võõral poolel. Aeg oli lihtsalt selline ja valikud puudusid. Minu jaoks olid nad liidrid. Ma ei teadnud sel ajal veel liidri definitsiooni ja mul polnud aimugi liidri rollist, kui sellisest. Ma lihtsalt hindasin neid nende tegude järgi. Nad olid mehed, kes vaatamata kõigele jõudsid perede juurde tagasi ja elasid kuni kõrge eani täisväärtuslikku elu. Mõlemad vanaisad rääkisid mulle sellest, mis on väärtused elus, kuidas mu tulevik on mu enda kätes. Mis on usaldus ja kui raske on seda ehitada ning kui kerge hävitada. Nimetan neid auga oma elu vundamendiks.

Promootor paneb palli veerema

Keskkooli jõudes mäletan ma, et tekkis kange kihk midagi korraldada. Kuna hinded olid Harju keskmised, siis õppimisega mul probleemi ei olnud. See lihtsalt ei tõmmanud mind. Oli palju haaravamaid mõtteid, millega tegeleda. Selle asemel otsisin ma hoopis kohta, kus saaks suurepäraseid pidusid korraldada. Loomulikult leidsin ma ruumi, suurepärase meeskonna ja peod sündisidki. Kogu selle protsessi jooksul tundsin ma ennast kõige paremini hetkel, kui seisin peo haripunktis keset saali. Vaatasin lõõgastuvaid inimesi ja nendelt peegelduv energia täitis mind joovastusega. Ma olin promootor. Selle ajastu iidol oli minu jaoks Märt Rannamäe. Ma ei mäleta, mis mind tema isiksuse juures kõige rohkem köitis. Eeldan, et võime DJ ja raadiohäälena tekitada inimestes tunne, et nad unustavad vähemalt hetkeks kõik argimured. Kuulasin kõiki ta saateid ja unistasin oma tulevikust raadiohäälena. Kuid nii ei läinud…

Tõeline mees on mehhaanik

Oma esimeseks kõrgemaks hariduseks valisin ma loomulikult ühe meheliku ameti ja selleks oli automehhaanik. Tõsine pisik tehnika vastu on mind saatnud juba maast madalast. Ehitasin, meisterdasin ja leiutasin kogu aeg midagi. Olin lammutanud ära kõik sedmed, mille sisu ma tahtsin uurida. Visualiseerisin peale keskkooli oma tuleviku ühe tuntud remonditöökoja juhatajana. Iga päev autode keskel ja seejuures oskad veel ise oma autot remontida. Kas pole mitte tore? Ma polnud oma iidolile tol ajal silti külge pannud. Ta lihtsalt oli mees, kes sai iga tööga hakkama. Autoremont oli minu arusaamades kõikide tööde alus. Kui kõrgkool läbi ja praktikad seljataga, siis tuli ka pakkumine heale tööle selles valdkonnas. Kahjuks puhusid minu peas juba uued tuuled ja mehhaanikud jäid kenasti oma tööd tegema.

“Kuidas nad seda teevad?” ajastu

Järgnevat perioodi iseloomustan sõnadega, “kuidas ta seda teeb?”. Töö erinevates ettevõtetes. Iidolid muutusid, kord ettevõtte juhi ja kord mõne Eesti tipptegija jälgedes. Pidevalt vasardas peas küsimus, et mida nad on teinud, et läbi murda? Mida neilt õppida saab? Kuidas neile nii lähedale jõuda, et seda ise näost näkku küsida. Tänu õnnelikele juhustele õnnestus ka mõne iidoliga näost näkku rääkida. Sain küsida just seda, mis mind huvitas. Tundsin ennast väga erilisena. Nimetagem seda siis tehnikate õppimise perioodiks.

Kas iga arengufaas nõuab erinevat iidolit?

Jah, me vajame erinevatel eluetappidel erinevaid rollimodelle. See on osa meie loomulikust arengust. Vastavalt meie hetke maailmapildi suurusele on meil unistused. Unistused sellest, kes me tahame tulevikus olla. Vastavalt unistusele valime ka iidolid. Me ammutame iga ajastu iidolist just parima osa temast ja liigume edasi. Ja nii see peabki olema. Tekib küsimus, et kas me kunagi peatume ka? Kas mingi hetk mõistame, et oleme saanud ise paljude teiste iidoliks? Mina pole sinna veel jõudnud, aga mul on ka veel pikk tee minna.

Kelle poole vaatan ma täna alt üles?

Ma ei vaata alt üles nende poole, kes juhuse või raske töö läbi on tippu jõudnud. Mul on nende inimeste üle hea meel. Ma ei oota, et keegi ütleks mulle kaeva siit, siin on aare. Mida ja kuidas teha, selle peaksime me iga üks ise välja mõtlema. Kui nõu peaks vajaka jääma, siis tulevad appi internet, raamatud ja lõputud koolitused. Üks asi, mida need allikad sulle anda ei saa on motivatsioon. Sa saad selle ise endas leida. Mõni inimene kurdab kogu elu, et miski ei motiveeri teda tegutsema. On keerulisi hetki meie kõigi elus, kus meil kaob igasugune motivatsioon. Istud jõuetult trepil ja küsid endalt, kuidas edasi? Millist rollimodelli me sellel eluhetkel vajame? Ma ütlen sulle – me vajame motivaatorit. Ei ole tähtis, et see oleks üks maailma enim teenivatest kõnelejatest Londoni laval. On tähtis, et keegi ütleks sulle, et mina usun sinusse ja sina suudad enda elu muuta. Ma vaatan nendele inimestele alt üles, kes suudavad teiste elusid muuta, lihtsalt sisendades usku iseendasse. Just nimelt inimestesse! Maailmas on segased ajad, ebakindlus ja usk ilusasse tulevikku on kadunud.

Tõden, et saabunud on uus ajastu ja nimetagem seda siis motivaatorite ajastuks. Olgu meie tuleviku iidoliteks need sõbrad, kes meisse usku sisendavad!

Artikli autor: Urmas Kamdron

Urmas on Motivaatori müügikoolituste läbiviija, kes on oma 15 aastase müügikogemuse vältel müünud tooteid alates wifi-seadmetest kuni auto treileriteni välja. Muuhulgas Urmas hetkel JCI Tallina koja 2016. aasta president ja tegev paljudes muudes erinevates projektides.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga