Kuidas meie isiklikud valikud tegelikult tervet maailma mõjutavad?

Pärast hiljutist Aasiareisi, kus sain sügavalt puudutatud väärtkoheldud elevantidest, kes vabatahtlike ja suure südamega inimeste tõttu nüüd turvaliselt ja hoolitsetuna elevandivarjupaigas elavad, olen aina rohkem mõtisklenud inimeste ebateadlike valikute üle. Oleks patt ju süüdistada süütut, kuid ebateadlikku turisti, kes heas tahtes elevantidega ratsutama läheb, toetades oma raskesti teenitud rahaga hoopis loomade pidevat piinamist ning emotsionaalset valu. Ometi moodustub loomade väärtkohtlemist propageeriv turimisharu justnimelt nendest samadest süütutest turistidest, kes aina enam loomapiinamise eest raha maksavad. Kelle õlul lasub aga vastutus?

Me kuuleme uudistest, kuidas suured naftafirmad tuhandeid hektareid hõlmavaid vihmametsi maatasa teevad; vaatame dokumentaale, kuidas elevandiluukütid iga 15 minuti tagant ühe perekonna lõhuvad ning teame vägagi hästi, et prügikasti visatud kilekott laguneb kuni 1000 aastat, tappes kemikaalide eraldumise tõttu aina enam linde, kalu ja loomi. See info jääb meist aga kaugeks, sest mida üks keskmine Eesti inimene ikka maailma jaoks ära teha saab?

Huvitav on aga see, et seesama maailma häving on igatpidi seotud rahalise ahnuse, võimu ning võistlusihaga. Karusnaha kandmine näitab klassi, elevandiluust kaelakee on väärt tuhandeid dollareid ning kes ikka hooliks looduse ja loomade hävitamisest, kui naftaturul niivõrd magusad summad mängus on? Vaadates ja kuulates neid hirmsaid lugusid, tundub meile kõigile, et inimesed on täiesti hullud, kuid tegelikult on asi kollektiivses teadvuses, kus mängib suurt osa ka meie enda ellusuhtumine: suhe raha, looduse ja inimestega meie ümber.

Ei ole mõtet hukka mõista suurkorporatsioone, kui me ka ise oleme suhteliselt rahaahned eelistades tööd oma perekonna seltsis veedetud ajale – hinnates aina ägedamat autot, suuremat maja ning ilusamaid hilpe enam kui elu lihtsust ja hetki kallimate seas. Ei ole mõtet hinnata salakütte, kui me ka ise turistina hopsti elevandi selga istume, mõtlemata, miks elevandi seljas üldse ratsutama peaks? Kui me teeme metallketi otsa seotud ahviga tänaval pilti, ei ole meil mõtet hukka mõista mitte ühtki loomapiinajat, sest me toetame ise täpselt seda, mida me kõige enam jälestada võiks. Kui me paneme poes iga ostetud juur-ja puuvilja saja erineva kilekoti sisse (kuklas teadmine kui palju see tegelikult loodusele kahju teeb), ei ole meil mõtet hukka mõista ka seda inimest, kes teadlikult prügi maha viskab, sest meie tegu võib olla kaudselt veelgi halvem.

Tihtipeale ei mõista me inimestena, et kogu maailma kurbus lasub täpselt samasuguste käitumismustrite õlul, mida me ka ise igapäevaselt või siis aegajalt välja näitame. See on pidev ahnus parema järele, enda üleoleku tõestamine, konstantne tahtmine, vajadused ning lõputud ootused teistele inimestele. See on seesama võimuvõitlus, solvumine ning destruktiivne verbaalsus, mis loob sellesama kollektiivse olukorra, mida me samal ajal televiisori ees kirume.

Kõik on omavahel seotud ning isekas ja omakasupüüdlik käitumine ei mõjuta vaid sind ennast, su perekonda ja töökaaslasi, vaid kaudselt kogu maailma. Me ei saa võtta vastutust kogu maailma eest, kuid võttes vastutuse oma sisemaailma eest, mõjutab see kogu sind ümbritsevat maailma ning aitab luua aina enam mõistmist, taipamist ja teadlikku ning positiivset käitumist.

Autor: Kathleen Kanervikko