Pigem ole oma alluvatele normaalne ülemus kui oma meeskonnale psühhopaadist juht

Hiljuti sattusin lugema üht artiklit juhist, kes juba esimestel ridadel rõhutas, kuidas temal ei ole “alluvaid”, vaid meeskond. See resoneerus minuga. Aga pani ka mõtlema.

Ilusate sõnade ajastu

Tundub, et meie ühiskond on jõudnud ilusate sõnade ajastusse. Mõtlen selle all eelkõige võimalust läbi meedia ning sotsiaalmeedia võimendada sõnu võtmata samas nende eest vastutust. On ju selge, et eelkõige läbi Instagrami ja Facebooki loovad miljonid inimesed oma elust muljet, mitte ei dokumenteeri seda – nad näitavad teistele inimestele ainult seda üle võimendatud külge oma elust, mis võiks neid maalida ideaalseks, edukaks ja ihaldusväärseks.

Samas me teame ka, et see pole tõde. Me kõik ju teame inimesi oma tutvusringkonnast, kelle näol on Facebooki ning Instagrami uudistevoo kõrval tegemist saamatute, õnnetute, küüniliste ja isegi vaenulike inimestega. See kõik on lihtsalt sotsiaalne mask, mis võimaldab saada tähelepanu ja samas ka kinni mätsida sisemist ebamugavust ning ebakindlust, mida tegelikkus tagasi peegeldab.

Sarnaseid nähtusi võib kohata ka juhtimises. Ja üheks selliseks mulje loomise vahendiks võibki olla juhtide poolne “õigete sõnade” kasutamine. Kuid lähemalt vaadeldes võib selle taustalt leida taaskord, et tegemist on ainult maskiga mulje loomiseks.

“Ma ei ole ülemus ja mul ei ole alluvaid”

Näitena võib tuua semantilise juhtimisvõtte, mille käigus hakkab juht vältima teatud sõnu lootuses, et “õigete” sõnade kasutamine võib kirjeldada ka tegelikkust. Jutt käib täpsemalt siis juhtidest, kes iga hinna eest väldivad sõnu “ülemus” ja “alluvad”.

Jah, loomulikult on teatud kontekstis nendel sõnadel halb maik küljes, aga tuletades meelde nende sõnade päritolu paistab see ju üsna loogiline. “Ülemus” tuleneb sellest, et see isik asetseb organisatsiooni struktuuris ülevalpool. Ning “alluv” tuleneb sellest, et see isik asetseb organisatsiooni struktuuris allpool. Ja mis selles halba on? Tegemist on organisatsiooni struktuuri näol ju kõigest ühe joonisega kellegi arvutis. Me asume ka Eestina geograafilises mõttes Soomest allpool, aga samas Saksamaast ülevalpool. Kas see muudab meid eestlastena siis soomlastest halvemateks, aga sakslastest paremateks?

Kõiki häirib olla psühhopaadist “liidri” meeskond

Niimoodi arutledes on ju arusaadav, et lõpuks pole vahet, kuidas me oma juhte ja meeskonnaliikmeid nimetame, vaid olulisem on, kuidas me neid kohtleme – kuidas me teisi inimesi end tundma paneme?

Me võime leida palju selliseid juhte, kes on tõepoolest teatud inimestele ülemused (nad on struktuuris kõrgemal), aga ükski töötaja ei taju neid ülemustena selle sõna halvas tähenduses, sest selle “ülemuse” käitumine on töötajate suhtes väga hooliv ja inspireeriv.

Ja samas on palju selliseid juhte, kes on inimestele ülemused (struktuuris kõrgemal), aga ükski töötaja ei taju neid psühholoogilises mõttes kõrgemal olevat. Juhist õhkuva ebakindluse, vähese siiruse ja puuduva huvi ning heatahtlikkuse tõttu tunnevad tegelikult töötajad end hoopiski ise juhist psühholoogiliselt üle olevat.

Ning kahtlemata on ka selliseid juhte, kes tänu oma võimupositsioonile (ma olen ülevalpool, järelikult sinust parem) suruvadki oma töötajaid alla nö alluva positsioonile. Kui eelmises lõigus kirjeldatud juhiga koos töötades võib meeskond siiski täitsa normaalselt toimida (töötajad lihtsalt on end juhist distantseerinud), siis viimasel juhul on juhi negatiivne mõju igapäevaselt tajutav – juht kasutab oma võimu seal, kus seda vaja ei ole.

Sellist juhti võib nimetada “pimedaks juhiks” (mõni nimetab seda lausa psühhopaadi tunnuseks). Ja sellise juhi puhul pole vahet, kas juht ise nimetab end “ülemuseks” või “liidriks”, ja töötajaid “alluvateks” või “meeskonnaks” – temaga koos töötavate inimeste negatiivne kogemus sellest ei muutu.

Kedagi ei häiri olla inspireeriva juhi alluv

Sama kehtib ka vastupidi. Usutavasti pole ühelgi töötajal midagi selle vastu, kui sõbralik, arvestav, tunnustav ja oma töötajatest lugupidav ning hindav juht kuskil oma töötajate kohta alluv ütleb (sest parajasti ei ole eesti keeles paremat sõna). Kõik teavad, et juht ei tee seda selleks, et sellega oma positsiooni näidata ning teisi inimesi alla suruda.

Kuna töötajate ja sellise juhi vahel on usaldus, võib juht kasutada ükskõik, missuguseid sõnu tekitades jätkuvalt töötajates tunde, et nad on olulised ja vajalikud. Seetõttu võibki väita, et parem ole oma “alluvaid” väärtustav “ülemus”, kui ebateadlik, väiklane ja sisemiste hirmudega võitlev “meeskonda” terroriseeriv “liider”.