fbpx

“Pimeda juhi” sündroom ehk kuidas sageli täiesti normaalsed juhid head meeskonnad nässu keeravad

Tulin hiljuti ühelt põnevalt kliendikohtumiselt, kus laua taga istusid firma omanik (juht) ning tema 3 toredat naiskolleegi (sh sekretär, personalijuht ja üks müügijuht). Ootasin neid põnevusega ja heameel oli alguses näha, et nii suur kolleegium kohe ühe lihtsa koolitaja pärast kokku oli kutsutud.

Kohtumine algas mõnusa huumoriga, mistõttu tundus, et tegemist on eriti laheda väikefirmaga, kes oma meeskonna ühtsustunnet meeskonnakoolitusega parandada soovivad. 30 minutit hiljem olin aga teisel seisukohal.

“Kõik on tegelikult hästi”

Kuigi nad olid kutsunud mind sinna oma koolituspakkumist esitlema, püüdsin nad siiski alguses oma küsimustega rääkima saada. Võtsin kõigepealt ette siis juhi ja küsisin temalt otse, kas ja miks ta üldse sellist koolitust vajalikuks peab?

Juht oli väga ettevaatlik. Mõtles hetke ja ütles siis, et tegelikult on ju kõik hästi ja ta ei teagi, kas seda koolitust vaja on. Vaatasin hetkeks naistele otsa, kes selle peale üsnagi tuimade nägudega tühjusesse vaatasid. Püüdsin juhti natukene rohkem avada ja rääkima saada, aga üsnagi tulutult.

Ühel hetkel küsis juht siis hoopis minult, mida mul nendele pakkuda oleks, et nende meeskonda VEEL ühtsemaks muuta. Rääkisin siis mõne minuti jooksul lahti enda poolse nägemuse meeskonnatööd pärssivatest teguritest ja mida olen oma koolitajatöö käigus avastanud, mis töötab ja mis ei tööta. Samuti selgitasin, mida saaksin nendele pakkuda ja missugune mõju sellel kõigel võiks olla.

Juht kuulas mind kutsikasilmadega ja mulle jäi siiralt mulje, et olen Eesti kõige nunnumasse väikefirmasse sattunud, kus kõik üsnagi ideaali lähedane paistab olevat ja tellitava meeskonnakoolituse eesmärgiks on lihtsalt üheskoos midagi põnevat ette võtta. Mul oli selle üle heameel, sest selliste meeskondadega on alati tore tööd teha.

“Pimeda” juhi sündroom

Umbes 30 minutit hiljem ütles juht, et peab teisele nõupidamisele minema, aga jätab tüdrukud siia, et saaksime detailid kokku leppida. Ja siis juhtus midagi, mida ma eales oodanud ei oleks …

Juhi lahkudes kontrollisid tüdrukud esmalt, kas juht ikka kuuldeulatusest kaugemale on läinud, ning hakkasid siis piinliku detailsusega rääkima, mis tegelikult nende kontoris toimub. Kuidas tegelikult nendel mingit juhti ei ole, sest juht lihtsalt ei tegele juhtimisega, vaid on kogu aeg hõivatud erinevate projektidega. Kuidas juht nõuab oma töötajatelt täpsust ja eeskirjade detailset järgimist, aga ise neid kõiki eirab. Ja kuidas juht tegelikult absoluutselt ei mõista, et tema on kõikide ka meeskonnas olevate pingete peamiseks põhjuseks, aga ta lihtsalt ei näe seda.

Istusin siis seal imestades ja tundsin ära järjekordse “pimeda” juhi sündroomi käes vaevleva Eesti väikeettevõtte. Pealispindselt vaadates on kõik väga hästi – töö toimib, inimesed saavad palka ja kliendid on teenustega rahul. Ka esmane jutuajamine juhiga ei viidanud millelegi sellisele, mida hiljem teada sain.

Kuid tegelikkus oli must ja masendav – töötajad on õnnetud, sest kontoris on konkureeriv sisekliima ja üksteisele vastutöötamine, inimesed saabuvad tööle halvas tujus, mis tingib sagedasi konfliktseid plahvatusi ja õelutsemisi. Ühesõnaga kõik, mis alguses paistis ideaalne olevat, oli tegelikult ainult näiline.

Selle kõige taustal jalutas juht aga 15 minutit varem koosolekuruumist välja siiralt uskudes, et probleemid on kuskil mujal. Ta ei taha uskuda, et iga organisatsiooni sisekultuur saab alguse juhist ja tema käitumisest. Ta ei taha tunnistada, et kõik firma töötajad järgivad salamisi tema käitumist – ja mõttemustreid, ning hakkavad ajas käituma just nii, nagu tema ees käitub. Ta ei taha uskuda seda, et kui töötajad näevad juhi poolset ükskõiksust, hakkavad nemad juhi ja tema firma suhtes ükskõiksust üles näitama, ja kui juht eirab kokkuleppeid ja eeskirju, hakkavad seda tegema ka töötajad (nad peavad seda tegema aga salaja ja südames, sest muidu tuleks kohe ju juhiga pahandus).

Aga just nii see tegelikkuses on. Ja kui juht seda ei näe, võivad väga tublid ja edumeelsed juhid “pimedana” väga tublid ja suure potentsiaaliga ettevõtted lihtsalt nässu keerata.

Spikker juhile!

Vaatamata eelpool kirjeldatud negatiivsetele näidetele tahaksin siiralt rõhutada, et juhiga kohtudes oli tegemist vägagi meeldiva, asjaliku ning professionaalse inimesega. Tema ainukeseks murekohaks oli üsnagi suur pimenurk – ta ei näinud (võib-olla lihtsalt ei soovinud näha) seda, mis tema ettevõttes pinna all toimub.

Jagan seda ainult põhjusel, et julgustada kõiki juhte aeg-ajalt kriitiliselt endalt küsima, egas juhuslikult minu meeskonnas olevate probleemide (vähemalt mõnede nendest) põhjuseks ei ole mina ise? Kuidas võivad töötajad mind tajuda? Kas ma olen nendele oma käitumisega eeskujuks? Kas juhul, kui nemad käituksid nii, nagu mina käitun, oleksin ma nendega rahul? Kui ei oleks, siis miks – ma ise ju teen seda?

Usun, et nende küsimuste üle on kasulik kõikidel juhtidel aeg-ajalt mõtiskleda. Ka kõige edukamad, pikemaajalised ja professionaalsed juhid võivad seeläbi avastada, kuidas nii mitmedki probleemid meeskonnas ilma igasuguse välise sekkumiseta lahenema võivad hakata.

KOHTUME "TUNNUSTAV JUHTIMINE" KOOLITUSEL

Koolituselt saad praktilise 7-sammulise meeskonna juhtimise ja -motiveerimise süsteemi,
mis aitab püsivalt töötajate sisemotivatsiooni kasvatada, meeskonnatunnet parandada,
töötajate iseseisvust suurendada, neid tunnustada ja tiimis omavahelisi suhteid tugevdada.
 
Koolitusel on 100% Raha Tagasi Garantii. Päriselt!
 
REGISTREERI: 29. septembril Tehnopolis I Tähtajatu e-kursusena
 

INSPIREERIVAD VIDEOKURSUSED

 

6 kommentaari

  1. Katrin

    Palun spikrit pimeda juhi alluvuses töötavatele inimestele.

    • Kaido

      Usun, et kõige parem spikker oleks see artikkel talle vargsi saata 🙂

  2. Irene

    See kuulub oma sisuga Delfi naisteka rubriiki 🙂

    • Kaido Pajumaa

      Jah, kuna ka väga paljud naisjuhid on sageli juhtimispimeduse küüsis, usun, et see võiks seal täitsa asjakohane olla 🙂

      • Henri

        …räägivad, et ligi 80% juhtidest on “pimedad”
        Kas see võiks tõene väide olla ?

        • Kaido

          Henri, aitäh kaasa mõtlemast. Ma isiklikult arvan, et meist kui inimestest on julgelt rohkem kui 80% nö “pimedad” – meil on väga suur pimenurk paljude asjade suhtes meie elus.

          Näiteks oma abikaasaga – kahtlemata on väga palju asju, mida mina näen teisiti kui tema, mistõttu võib ta öelda, et ma olen “pime” teatud asjade suhtes. Sama usutavasti tunnevad meie lapsed – mingil hetkel hakkavad nad meile mõttes mingeid asju ette heitma, mille peale me lapsevanematena ei tulnud ja mis neile on jälje jätnud.

          Niimoodi lähenedes on ka juhtimise pimenurk täiesti normaalne, ja julgelt võib olla 80% juhtidest sellised, kes teevad oma töös vigu. Just nii nagu mina teen koolitajana vigu (tahtmatult), ja usutavasti ka sina oma töös.

          Mis aga inimesi eristab, on julgus oma pimenurgaga tegelda. Ja siin erinevad juhid üksteisest väga palju. On juhte, kes teadvustavad oma võimalikku pimenurka ja püüavad sellele valgust heita – nt oma töötajatega rääkides, nendelt tagasisidet küsides ja üldse meeskonda avatust luua.

          Aga samas on väga palju juhte, kellele võib küll tunduda, et midagi on meeskonnas ja suhetes oma töötajatega valesti, aga nad ei taha (sageli lihtsalt ei julge) tunnistada, et selles kõiges võib nendel olla oma osa. Kas selliseid juhte on 80%? Ma isiklikult arvan (sh oma 10a koostööst juhtidega), et neid on vähem. Palju vähem.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga