Saabuval kevadel uue hooga, jah? Aga kuidas toime tulla edasilükkamisega?

Me kõik soovime olla edukad ja õnnelikud. Selle saavutamiseks püüame midagi ära teha – seame endale eesmärgid ning loodame sel hetkel, et nende saavutamine muudabki meid õnnelikumaks. Kahjuks aga on siin peidus kaks lõksu. Esiteks, sageli on see õnn väga üürike või ei saabu üldse. Ja teiseks, sageli ei saavuta me neid eesmärke isegi, mistõttu loobume ka saavutamisega kaasnevast õnnest juba eos. Miks siis?

Mida tähendab olla edukas?

Nagu eespool öeldud, soovime kõik edukad olla. Ja edu all ei pea ma hetkel silmas ainult majanduslikku edu. Edukas olla tähendab lihtsalt püstitatud eesmärkide saavutamist kokkulepitud aja jooksul. Seega võib inimene olla edukas nii tööl, rahaasjades kui ka isiklikus elus. Ja kõikidel nendel kolmel juhul võib edu saavutamisel ka takistused olla. Pealegi veel üsna sarnased – me lihtsalt ei saa ennast eesmärkide suunas tegutsema, me lükkame lihtsalt kogu aeg seda esimest (või ka mitmendat) sammu edasi. Lihtsustatult öeldes ei leia me justkui motivatsiooni alustamiseks. Lähemal vaatlusel võime aga avastada hoopis midagi sügavamat.

Äkki meie eesmärk lihtsalt ei motiveeri meid

Näiteks võime avastada, et algne tuhin millegi saavutamiseks on kadunud. Petr Ludwig ja Adela Schicker räägivad sellest fenomenist lähemalt oma raamatus “Lõpp edasilükkamisele”. Nimelt kirjeldavad nad raamatus 3 liiki motivatsiooni, millest kahel esimesel ongi kalduvus lühiajaliseks jääda (kuid just neid kõige sagedamini enda motiveerimiseks kasutatakse).

Esimene, väline motivatsioon on tihti kõige lühiajalisem – see on olukord, kus inimesele isegi ei meeldigi tema eesmärk või tulevane saavutus, vaid teda “motiveerib” (paneb tegutsema) ainult selle saavutusega kaasnev väline tähelepanu või surve. Sellises olukorras on inimesel vägagi keeruline pikaajalist motivatsiooni leida.

Teine, eesmärgipõhine motivatsioon, on efektiivsem ja pikaajalisem. See on olukord, kus inimest väga inspireerib küll eesmärk, mille nimel ta alguses ka piisavalt motivatsiooni leiab, aga kahjuks ei pruugi “kütust” kuni lõpuni välja jõudmiseks jätkuda (eesmärk võib muutuda, olukord võib muutuda jne).

Kolmas, teekonnapõhine motivatsioon on küll kõige efektiivsem, aga ka samas kõige haruldasem. See on olukord, kus inimesele meeldivad päriselt need tegevused, mis on vajalikud eesmärgi saavutamiseks.

Psühholoogid nimetavad selliste tegevuste sooritamist vooseisundiks, millel on kaks positiivset külge korraga – esiteks, inimene on õnnelik juba selle protsessi käigus (vooseisund ise on nauditav), ja teiseks, saavutades seeläbi veel oma eesmärgi, tunneb inimene seda justkui boonusena. Nii ütlevad paljud inimesed isegi oma töö kohta: “Uskumatu, et mulle makstakse palka millegi eest, millega tegelemine mulle juba sisemiselt nii palju pakub”.

Lõpeta edasilükkamine ja hakka teadvustama

Nagu artikli alguses mainisin, ei jõua paljud inimesed isegi esimese sammuna – nad ei leia selleks motivatsiooni. Siin võib sind hästi aidata muide ka eespool mainitud raamat “Lõpp edasilükkamisele”. See on täis üllatuslikult kasulikke ning rakenduslikke nippe selleks, et oma eesmärgid sõnastada ja tegevusplaan koostada justnimelt kolmandast motivatsiooni liigist lähtuvalt, mis suurendab märkimisväärselt ka nende eesmärkide saavutamise tõenäosust.

Aga siin võib kasutada ka hoopis teistsugust lähenemist kui lihtsalt raamatutarkus. Need on minu isiklikud TOP10 soovitust edasilükkamisega toimetulekuks:

1. Edasilükkamine ei ole seotud ajajuhtimisega, kuna edasilükkamise hetkel oleks meil aega seda teha, aga lihtsalt ei ole tunnet hetkel. Järelikult peaks tegelema sel hetkel tunde-, mitte ajajuhtimisega.
2. Tunnete juhtimine on seotud emotsionaalse intelligentsusega, mis tähendab oskust oma emotsioone märgata ja nende impulsse ignoreerida. Mitte keegi meist ei suuda vahetult emotsioonide aktiveerumist vältida, küll aga suudame harjutades hakata emotsiooni ajal tekkivat käitumist juhtima.
3. Selleks on kasulik hakata harjutama oma märkamisvõimet ehk teadvustamise võimet. See on meile kõikidele iseloomulik oskus panna asju tähele, et nendega siis midagi ette võtta. Tavaliselt paneme tähele kõike, mis toimub meie ümber. Nüüd aga tasuks hakata märkama ka seda, mis toimub meie sees.
4. Tähele on võimalik panna eelkõige 3 nähtust enda sees: oma mõtlemist, enda hoiakuid ja tundeid. Esimesed kaks kuuluvad mentaalsesse gruppi (hoiakud, uskumused, tõekspidamised, põhimõtted on juurdunud mõtted), kolmas aga emotsionaalsesse gruppi.
5. Iga emotsioon tekitab meis soovi tegutseda. Just sellele kreeka keelne sõna emoveere, millest sõna emotsioon tuleneb, viitab: liikumisele. Emotsiooni eesmärk on panna meid liikuma. Mõnikord on see liikumine positiivsete tagajärgedega, teinekord negatiivsete tagajärgedega.
6. Esmajärjekorras tasub hakata tegelema eelkõige negatiivseid tagajärgi põhjustavate emotsioonidega. Las positiivsed olla: kui sul on kellegi vastu soojad tunded ja emotsioon paneb sind seda välja ütlema, on ju kõik väga hästi. Kui sul on aga kellegi suhtes kadedus, mille peale emotsioon sind teisele nähvama paneb, võib sellel teie suhtele negatiivne mõju olla.
7. Edasilükkamine on seotud üldjuhul “ei viitsi” emotsiooniga. See on segu laiskusest ja vastumeelsusest, mis meid asendustegevusi otsima paneb.
8. Ja nii juhtubki, et olukorras, kus oli vaja mõni oluline e-kiri ära saata või võtta tunnike ühe projekti lõpetamiseks, leiame ennast pidevalt teisi asju tegemas. See on otseselt “edasilükkamise” emotsioon ametis.
9. Nagu eespool kirjeldatud, ära püüa lahendust leida väljastpoolt, sest sinu edasilükkamise taga on emotsioon. Esimese sammuna ära püüagi midagi teha- hakka seda mehhanismi lihtsalt märkama. Teadvusta seda, mis toimub sinu sees.
10. Kui tunned end juba mugavalt neid protsesse teadvustades, on lõppsammuks hakata emotsioonist tekkivat impulssi ignoreerima. See ei tähendab, et emotsioon ära kaob – see on jätkuvalt olemas -, aga sa märkad võimaluse vaatamata sellele siiski teisiti (eelnevalt planeeritult) käituda. Teisiti öelduna oled sa vaba emotsiooni kammitsast.
11. Lisatehnika: On olemas tehnikaid, mis võimaldavad tegelikult ka siit edasi minna – mitte ainult jääda emotsioonide ja nende käitumisimpulsside vaatlejaks, vaid reaalselt negatiivset mõju omav emotsioon vabastada. Sellest on hästi kirjutatud raamatus “Emotsioonid. Inimkonna suurim sõltuvus”