Ainult 25% töötajatest pühendunud 2019.aastal

Eelmisel nädalal saabusid Gallupi värsked töötajate pühendumuse uuringu tulemused, mille kohaselt oli Eestis 2019.aastal tööle pühendunud 25% töötajatest, mittepühendunud 64% töötajatest ja aktiivselt mittepühendunud 11% töötajatest.

2018.aastal olid need numbrid vastavalt 24% pühendunud, 65% mitte-pühendunud ja 11% aktiivselt mitte-pühendunud. Nagu näha, on trend positiivne, aga siiski on pühendunud töötajate hulk väike.

Mida need numbrid näitavad?

Gallup jagab töötajad 3 gruppi:

Pühendunud töötaja ütleb, et tal on tööandjaga nii materiaalne kui ka emotsionaalne side. Teisiti öelduna tunneb töötaja, et lisaks sissetulekule saab ta töökohast midagi (emotsionaalset, isiklikku) veel: seltskond, arenguvõimalused, tööandja brändi uhkus jms.

Mitte-pühendunud töötaja ütleb, et tal on oma tööandjaga ainult materiaalne side. See tähendab, et töötaja on küll füüsiliselt kohal, aga mitte psühholoogiliselt: ta ei tunne ühendust nende inimestega, brändiga, juhtidega ja üldse ei huvita teda eriti, kuidas tööandjal läheb, vaid ainult enda sissetuleku tagamine.

Aktiivselt mitte-pühendunud töötajaid võib nimetada muuhulgas ka vastutöötajateks. Need on isikud, kes teevad ära hädavajaliku, et oma töökoht säilitada, kuid nendel jääb energiat üle. Kui pühendunud töötaja kasutab ülejäänud energia tööandja hüvanguks, siis aktiivselt mitte-pühendunud töötaja kasutab seda aga intriigide loomiseks ja probleemide tekitamiseks.

Pühendunud töötaja annab, vastutöötaja võtab energiat

Teine oluline mõõde nende numbrite juures on energia saamise ning võtmise määr. Nimelt annavad pühendunud töötajad juhile ja meeskonnale energiat – nendega suhtlemine jõustab juhti ja kolleege, nad mõtlevad kaasa ja jagavad oma energiat ülejäänud meeskonnaga.

Mitte-pühendunud töötajad ei anna energiat, aga ei võta ka. Nad on null-energia peal.

Aktiivselt mitte-pühendunud töötajad võtavad aga energiat. Näiteks tõstatavad nad teadlikult koosolekutel (pseudo)teemasid, mis ei ole vajalikud eesmärkide saavutamiseks. Ja kui isegi teema on põhjendatud, siis selle käsitlemine ei pruugi olla konstruktiivne, sest nende eesmärk ei ole leida lahendusi, vaid tekitada segadust. See kõik kurnab meeskonda ja juhti.

Kuidas on seis sinu meeskonnaga?

Need numbrid iseloomustavad ühelt poolt tervet Eestit, aga samas ei tohiks neid liialt must-valgelt võtta. Parem oleks endalt juhina küsida, mis päriselt minu meeskonnas toimub: kui palju on minu meeskonnas pühendunud, mitte-pühendunud ja aktiivselt mitte-pühendunud töötajaid?

Ja teine väga oluline küsimus on, mis on nende numbrite taga? Kui ainult ¼ meeskonnast pühendub ühistele eesmärkidele, kas siis 75% töötajatest ei hooli? Seda aga mu isiklik kogemus meeskonnakoolitajana ei kinnita – sageli töötajad hoolivad, aga keskkond ja juhtimine ei toeta pühendumust. Seepärast tasub nende numbrite valguses küsida endalt avameelselt ka seda, kui suur osa tänaste vähepühendunud töötajate puhul võib olla otseselt juhtimisel? Kui sa seda ei usu, kas oled seda töötajate käest turvaliselt küsinud?

PS. Üheks järeleproovitud viisiks töötajate pühendumust suurendada on hakata kasutama tunnustava juhtimise võtteid. Selle kohta uuri lähemalt siin.