Kas juht on tegelikult ka Jumal või?

Viimasel ajal on sotsiaalmeedias ja üleüldse juhtimisalaseid podcaste kuulates jäänud mulje, et juhtidelt oodatakse lausa Jumalale omaseid võimeid. Lisaks igapäevastele tööülesannetele eeldatakse, et juht peab ka oma töötajaid pidevalt tunnustama, motiveerima, neil õrnalt ja hoolivalt kätt pulsil hoidma, nende eraelu vastu huvi tundma, neid individuaalselt arendama, suunama, nõustama ja samal ajal ka võimalikult palju vabadust ja ruumi pakkuma. Vahel jääb isegi mulje, et juhtidelt oodatakse ebainimlikult palju, mistõttu on ka paljud tänapäeva juhid nii segaduses ja stagneerunud – teadmata, kust ometi alustada, et samuti superjuhtide liigasse jõuda.

Tegelikult on asi lihtne. Ükski muutus ei juhtu üleöö ja juhtidele sellistlaadi pinge peale panemine ei vii kuhugi suunas peale täieliku läbipõlemise. Olen oma töös kohtunud tuhandete juhtidega ja olen tähele pannud, et mida väiksemaid samme, aga põhjalikult, juht ette võtab, seda tugevama vundamendi ta endale ja oma meeskonnale loob. Pole ma näinud ühtki juhti, kes on suutnud näiteks kõik “Tunnustav juhtimine” koolitusel omandatud tarkused kohe üleöö töösse panna. Kõik teadmised vajavad aega, et juhi sisemaailmasse integreeruda, ja seeläbi läbi väikeste sammude hakata ka välismaailmas manifesteeruma. 

Mõtleme siis korra läbi selle, mida on tegelikult vaja väga edukaks juhtimiseks? Selleks ei ole vaja raamatutäit kuiva teooriat sellest, kuidas olla hea juht. Selleks on vaja kõige labasemalt lihtsamat asja – oma tööst hoolimist. Kui juhil puudub tegelik huvi oma töö ja oma organisatsiooni väärtuste vastu, siis ei tule sealt kunagi ehedat tunnustamist, tugeva meeskonnakultuuri loomist, hoolivat suunamist jne. Tänapäeva inimesed on väga targad, et läbi näha igasugune bullshit. Enam ei löö ükski juht läbi lihtsalt sellega, et ta patsutab Peetrile õla peale, lähtudeks vaid sellest, et “tunnustamine on hea juhtimise alus”. Juhil peab ka päriselt olema süda õiges kohas ja ta peab tegelikult ka tundma, et ta on oma organisatsiooni jaoks väärtuslik ja avatud, et ta saaks seda hoolivust ka teistega jagada.  

Kui lõpetaks õige ära selle pideva kriitika juhtide suunas (vahel ikka võib) ja looks juhtidele rohkem võimalusi ennast paremini tundma õppida, ennast kui juhti paremini teadvustada, oma emotsioonidega teadlikumalt toime tulla ning iseenda vastu aina ehedam ja ausam olla. Kui vaataks ka juhte kui päris inimesi, kellel on samasugused probleemid, kaotusvalu ja rõõmuhetked nagu meil kõigil, ning kes ei ole ja ei peagi olema mingid superinimesed. Kui tunneks kordki ka juhtidele kaasa, sest nende õlul seisev vastutus on kordades suurem kui iga tavalise töötaja oma. Kui selle asemel, et nõuda pidevat tunnustust, tunnustaks ka meie vahel oma juhti. Selle asemel, et oodata juhilt pidevat tagasisidet, annaks ka ise konstruktiivset ja heasoovlikku tagasisidet oma juhile. Ning selle asemel, et kiruda oma juhti iga väiksemagi möödalaskmise pärast, andestada talle tema inimlikud vead ja panna ka talle käsi õlale – mõistes, et ka tema on täiesti tavaline inimene. 

Ma ei ütle siin seda, et juht ei peaks tegema kõike seda, mis esimeses peatükis mainitud. Ma ütlen vaid seda, et üleöö ei saa kelleltki paluda olla ideaalne, ning meie kui töötajad saame samaoodi juhti inspireerida ja motiveerida ning tekitada ka temas tunde, et ta kuulub meie meeskonda – vaatamata tema vigadele ja oskamatusele olla alati see “hea juht”.

Lõppkokkuvõttes paneb asjad liikuma alati hea süda ja kaastundlik meel, ning läbi kritiseerimise ja sajatamise pole keegi kunagi midagi suurt korda saatnud. Kui Sa loed seda artiklit ja Sind kõnetab sellest kasvõi väike osa, siis mine tunnusta täna oma juhti ja ütle talle, et Sa näed teda ja tema pingutusi. Ütle talle, et sa hoolid temast ja sa usud temasse. Võib-olla lihtsalt jaga lõunapausil üks sõbralik pilk või naeratus või küsi talt, kuidas tal tegelikult läheb.

Juht ei ole Jumal, ka temal on pikk tee minna ning nagu sina, vajab ka tema oma meeskonna pidevat toetust ja tuge. Toetagem üksteist.