Kuidas ja milleks luua endale finantsiliselt turvaline tulevik?

Üks Motivaatori juhtmõtetest on töörõõm. Ja seda mitte loosunglikus tähenduses, vaid päris praktilises. Mõtle korraks oma elu peale niimoodi: Meie elu jaguneb laias laastus kolmeks – juunioriiga (kuni 25a), teostusiga (kuni 65a) ja seenioriiga (kuni lõpuni).

Juunioriiga on üldjuhul muretu, sest me valmistame end eluks ette ja on tunne, et jõuab kõigega veel tegelda. Kui majanduslikult (ja tervislikult) on olukord okei, on tegelikult ka seenioriiga muretu, sest kõik olulised otsused / valikud on juba tehtud, mistõttu mõistame, et kõigega niikuinii ei jõua enam tegelda. Seega jääb tegelikult üle vaid teostusiga – siin ei ole kõik muretu, sest siin püüame kõik oma juuniorieas seatud plaanid ellu viia ja muretut seenioriiga ette valmistada.

Teostuseaga on aga see mure, et kuigi see kestab ca 40 aastat, veedame hinnanguliselt (ja tajutavalt) kuni 75% sellest ajast töötades. Kordan veelkord – teostusiga koosneb 40 meie jaoks kõige väärtuslikumast ja elujõulisemast aastast, aga me veedame sellest ajast ¾ töötades. Kui sa oma elu sellisesse perspektiivi asetad, võid mõista, kui oluline on küsida endalt, kas tänane töö pakub mulle lisaks palgale ka sisemist rõõmu, väljakutseid ja rahulolu?

Kuidas valmistada ette muretut seenioriiga?

Kujuta nüüd korraks ette kõige mustemat majanduslikku stsenaariumit: sa töötad 40 aastat oma elust, elad selle aja valdavalt peost suhu ning lõpuks jääd riiklikule pensionile, mis tähendab, et hakkad tõenäoliselt veelgi enam peost suhu elama. Majanduseksperdid ütlevad koguni, et kui oled täna noorem kui 40 eluaastat, pole tegelikult väga mõtet riiklikule pensionile lootagi, sest ühiskonna vananemise tõttu ei ole enam 30 aasta pärast piisavalt raha, et kõikidele pensionäridele pensionit maksta. See on karm tegelikkus. Seega tekib küsimus, kuidas end täna aidata?

Kui ma 2002. aastal Hansapangas töötasin, tulid Rain Lõhmus ja Kaur Kender välja raamatuga „Raha”. Lugesin selle raamatu 3 korda läbi ja lausa põlesin sees – Lõhmus rääkis seal piinliku detailsusega, kuidas saada miljonäriks. Töötades palga eest Hansapangas olin aru saanud, et palgaga jõukaks niikuinii ei saa, mistõttu hakkasingi plaani pidama seda teistel viisidel teha. Eks tol ajal innustasid mind rohkem ilusad materiaalsed asjad ja uhke elustiil, aga põhimõte oli sama – kuidas koguda passiivset jõukust ilma liialt selle nimel igapäevaselt töötamata? Kas sind ei huvitaks siis see?

Ahjaa, see raamat oli investeerimisest. Kui üldjuhul käsitletakse investeerimist ainult aktsiaturul kauplemisena, mis on ilmselgelt investeerimismaailma kõige riskantsem ala, rääkis Lõhmus selles raamatus tegelikult pikaajalisest investeerimisest. Täpsemalt liitintressi maagilisest jõust. Põhimõtteliselt tähendab see, et juhul kui täna 35 aastane inimene säästaks 2016. aasta jooksul oma palgast 1000 eurot ja investeeriks selle ajalooliselt keskmise aktsiaturgude intressiga 12% aastas, siis seenioriikka jõudmise ajaks (30 aastat hiljem) oleks sellest summast saanud ~30 000 eurot. Järgmisel aastal säästetud 1000 eurot tooks sulle 26 000 eurot. Ülejärgmise aasta 1000 eurot 23 000 eurot jne. Kas see pole mitte võimas viis riikliku pensioni kõrval enda seenioriiga kindlustada? Ja me räägime antud juhul ~80 euro säästmisest kuus.

2005 – 2015 kui kõik muutus

Jah, ma sain sellest raamatust innustust ja hakkasingi raha kõrvale panema, aga kahjuks (või õnneks) võttis mu elu alates 2005 aastast juba täiesti uued tuurid üles, kui pangast ära tulin ja ettevõtjaks hakkasin. Ehk ei mananud ma 40 aastat oodata ja tahtsin kiiremini finantsilise vabaduseni jõuda, aga igatahes võtsin kõik oma tollased säästud ja investeeringud ning panin need ettevõttesse. Jah, korraks saingi mõnusa elu vilju ka nautida, aga kes on pikemalt minu tegemisi jälginud, teavad, et kõik ei läinud siiski päris plaanipäraselt.

Nüüd, peaaegu 15 aastat hiljem, olen taaskord enda jaoks investeerimise avastanud. Otsisin isegi vana hea „Raha” üles ning lugesin selle taaskord ühe hingetõmbega läbi. Eks nüüd on näha, kuidas Lõhmus soovis muuhulgas tollal Eesti mõistes uudseid LHV investeerimislahendusi selle raamatuga promoda, aga kandev idee on siiski jäänud selles raamatus samaks – alusta täna väikselt (ilma et sa eriti millestki loobuksid) ja naudi tulevikus liitintressi maagilist mõju!

Sama kutsun tegelikult tegema ka sind. Ükskõik, mis olukorras sa hetkel oled, siis suure tõenäosusega oled sa Motivaatori blogi lugejana hetkel oma elu teostusfaasis – sa oled vanuses vahemikus 25-65 eluaastat. Muretu juunioriiga on seljataga. Nii muresid kui rõõme pakkuv teostusiga on sinu tänane argipäev, ja hetkel veel kaugemal või lähemal paistev seenioriiga läheneb iga päeva, kuu ja aastaga.

Seepärast kutsungi sind mõtlema nii teostuseale kui ka tulevasele seeniorieale. Kõigepealt, kui sa teed täna tööd, mida sa ei salli, siis küsi endalt 3 küsimust:

a) Kas see töö on tõesti objektiivselt nii hull nagu paistab? Või oled selle oma peas nii halvaks “mõelnud”? Kas täna sellesse firmasse ja sellele tööle tulev uus inimene mõtleks sellest sama kriitiliselt nagu sina?

b) Kes saab kasu, kui sa oma tööd vihkad? Sina ise oled õnnetu. Sinu juht ja kolleegid tõenäoliselt ka selle üle rõõmsad ei ole. Ning samuti kannatavad arvatavasti sinu pereliikmed, kes vähemal või rohkemal määral sinu töiseid kannatusi koos sinuga taluma peavad.

c) Miks sa midagi ette ei võta? Sinu kõige väärtuslikumad 40 aastat kuluvad hetkel – kas sa soovid tõesti kõik need lihtsalt ära „kannatada”? Milleks? Miks sa ei muuda oma suhtumist või miks sa ei vaheta siis töökohta? Ma ei ütle, et kumbki nendest lihtne oleks, aga sa väärid seda.

Missugust seenioriiga sa täna ette kujutad?

Kui sa nendele kolmele küsimusele vastuse leiad, asu järgmise juurde, millest sa ka üle ega ümber ei pääse – missugust seenioriiga sa ette kujutad? Tean inimesi, kes on täna juba sellises eas, et nad ootavadki pensionit (see ongi nende tänane motivatsioon tööl käia). See on täiesti okei, aga missugust pensioniiga sa ootad – kas muretut või alalist võitlust ellujäämise nimel? Tõenäoliselt sooviksid kõik inimesed nautida sellist seenioriiga, kus ei peaks iga senti lugema, vaid saaksid päriselt seda muretut iga nautida – olla oma lastega, lastelastega ja tegelda muude väikeste rõõmudega.

Et sellist seenioriiga endale aga lubada, tuleks täna selleks midagi ette võtta. Ehk kõlab see liiga optimistlikult, aga olles enda jaoks taaskord üle 15 aasta avastanud investeerimise erinevad võimalused, olen sellest päriselt taaskord vaimustunud. Olen juba ka mõned esimesed konkreetsed sammud astunud, millest oma järgmistes investeerimisalastes postitustes juttu teen, ning kutsun ka sind endaga seda teekonda kaasa tegema.

Ükskõik kui vana sa hetkel oled ja ükskõik, kui suur su tänane sissetulek on, suudame kõik natukene kõrvale panna, et tõesti muretumat seenioriiga nautida. Kas mäletad, kui kiiresti läksid eelnevad 5-10 aastat? Alles oli ju 2006 – 2007 kriisieelne aeg. Nüüd on sellest 10 aastat möödas. Sama kiiresti lähevad ka järgmised 10 aastat. Seepärast peamegi tegutsema kohe. Püsi lainel!