Mida teha, kui töötajad oma juhti kardavad?

Kuna räägin koolitustel ja kirjutan blogis palju juhtimise nö pehmemast poolest, olen täheldanud ka paljude juhtide poolt kõhklusi, kas pehmete juhtimisvõtete kasutamine juhti ennast “pehmoks” ei tee.

On ju hierarhilistes süsteemides juhtimine väga lihtsasti defineeritud: süsteemis allpool asetsevad inimesed kuuletuvad ülemistele. Selline olukord muudab juhi jaoks juhtimise väga mugavaks ja turvaliseks, sest sõltumata, kas juht on tegelikult tema meeskonna hinnangul “hea” või “halb” juht, peavad nad teda kuulda võtma igal juhul ning aitama tema plaane ellu viia.

Just seetõttu meeldib paljudele juhtidele ka juhtimise alane status quo: “Olen juht ja juhin käsuliine pidi!”, millel võib aga pikas perspektiivis meeskonnale hirmutav mõju olla. Meeskond hakkab lihtsalt oma juhti kartma.

Juhi hirm kontoris

Mulle meenub siin üks kunagine kliendikohtumine, kus julge personalijuht ütles poole vestluse peal juhile otse välja, et kontori tööõhkkond on täiesti erinev siis, kui juht on majas võrreldes sellega, kui juhti ei ole majas. Juhi täpsustavale küsimusele ütles punastav ja hirmunud personalijuht, et ajal, mil juhti kontoris pole, tunnevad inimesed end vabalt – käivad ringi, teevad nalja, ajavad juttu jne. Kui aga juht on kontoris, on sealne õhkkond pingeline – keegi ei julge midagi kõva häälega öelda, pigem hoitakse arvamused enda teada ja aetakse vaikselt oma asja.

Juhile tuli see täieliku uudise ja üllatusena. Küsis siis tagasihoidlikult, et mida nad kardavad, millele personalijuht enam midagi eriti öelda ei osanud. Või äkki hoopis ei julgenud … (sest äkki temagi kartis juhti).

Eelmises artiklis rääkisin pimeda juhi sündroomist. Oli seegi vast siis üks keskmisest suurema pimenurgaga olev juht, kes sisimas kahtlemata oma meeskonnale ja ettevõttele head soovis, aga siiski oma käitumise ja suhtumisega kõik ära oli hirmutanud. Kuidas see küll juhtub?

Kui juht ei julge olla inimene

Kõik, keda me töö juures kohtame, on lihtsalt inimesed. Sageli aga püüavad needsamad lihtsad inimesed näidata end millegi enamana – näiteks juht ei julge jääda inimeseks, vaid ta püüab kogu aeg JUHT olla. Ja siit tegelikult meeskonnasisesed hirmud ning segased suhted alguse saavadki.

Kui sa oled inimene, oled sa haavatav. Kui sa oled haavatav, jääd sa inimeseks igas olukorras – ka seal, kus sa eksid või paistad rumalana. Inimestele meeldib suhelda ehedate inimestega, mitte aga rollidega (nt juhiga). Seetõttu jäävad eheda juhi juuresolekul ka tema töötajad ehedaks ja lubavad oma inimlikkusel ning haavatavusel välja tulla. Selle tulemusena jäävad kõik osapooled üksteisega ausaks, mistõttu pole kellelgi midagi vaja karta ja kaitses olla.

Kui aga juht mängib juhti, peavad töötajad olema valmis kogu aeg mingiteks üllatusteks. Me võime inimeste käitumist ette prognoosida, aga me ei suuda kunagi ette prognoosida kellegi käitumist, kes ei luba olla endal inimene (ehe tema), vaid püüab näidata end alati millegi enamana – näiteks “Ma olen teie JUHT ja ma tean ning näen kõike!“. Ja kuna igal juhil võib olla juhtimisest ning inimestega käitumisest erinev arusaamine, ei teagi inimesed kunagi ette, mis järgmiseks juhilt tulla võib. Seetõttu tasubki pigem alati ettevaatlik ning kaitses olla.

Isiklikult usun, et just see on põhjus, miks nii paljud juhid oma töötajad enesele teadmatult hirmu all hoiavad. Nad ei soovi tegelikult kedagi hirmutada, aga nende käitumine ja püüdlus kogu aeg tark juht olla muudab inimesed ettevaatlikuks ja paneb nad oma inimlikkust (eksimusi, nõrkusi jms) peitma.

Kui inimene aga midagi kardab, siis tema töövõime langeb. Seda ei soovi aga mitte ükski juht. Seetõttu hakkavad juhid sellistes olukordades veelgi enam kõike juhtima ning kontrollima surudes inimesi veelgi enam kaitsesse ja hirmu.

Aukartus ei ole kartus

Ükski töötaja ei peaks oma juhti kartma. Küll aga võiks igal töötajal oma juhi suhtes meeskonnas aukartus olla. Isegi pehmeid juhtimisvõtteid kasutav juht peab oskama end piisavalt kehtestada, et meeskond ühtse orkestrina toimiks ja kõik meeskonnaliikmed osavõtlikud oleksid.

Aukartus tähendab usku oma juhti ja tema võimesse meeskond sihile viia. Aukartus tähendab teadmist, et kõik inimesed meeskonnas on tulnud siia meeskonna, juhi ja üksteise suhtes heade ootuste ning soovidega, mistõttu võivad kõik end siin mugavalt ja vabalt tunda. Ja kuna juht on selle olukorra loonud, teavad kõik osapooled, et juht on valmis seda olukorda kaitsma – vajadusel ka meeskonnaliikmeid meeskonnast välja heitma.

Selline juht tekitab inimestes aukartust, mitte hirmu. Kui sa töötad meeskonnas, ja sa töötad meeskonna nimel, ei tohiks sa juhti karta. Kui sa töötad aga meeskonnas, ja sa töötad meeskonnale vastu, peaksidki juhti (au)kartma, sest tead, et juht ei lase sellel pikalt kesta.

Spikker juhile!

* Jälgi oma töötajaid, kui nendega kahekesi jääd – kas nad tunnevad end vabalt, avaldavad vabalt sulle arvamust, julgevad sinu seisukohtadele vastu vaielda jms?

* Jälgi iseennast – kas sinu käitumine on inimlik, vaba, ehe ja haavatav, või mängid sa kogu aeg juhti? Vaata kõigepealt iseenda hirmudele otsa – kas sa kardad, et keegi ei kuuletu sulle piisavalt, kui sa end vabaks lased? Kas sa kardad, et pead kõike kontrolli all hoidma, sest muidu laguneb süsteem koost? Kas sa kardad, et inimesed hakkavad sulle vastu töötama, kui end kogu aeg jõuliselt ei kehtesta ja ei näita, et sina oled boss majas?

* Jälgi meeskonnadünaamikat – kuidas inimesed omavahel käituvad ja suhtlevad? Kui avatud ja vabad nad on? Kas inimesed on sinu meeskonnas haavatavad või hoiavad kogu aeg “kilpi” ees, kuna pelgavad haiget saada? Kui avatult nad üksteist tunnustavad, aga ka kriitilist tagasisidet annavad?

Nende kolme punkti kaudu saad testida, kas sinu meeskonnal on sinu suhtes pigem kartus või aukartus. Kui sa tajud, et nad kardavad sind, siis vaata peeglisse – lase vabaks, ära püüa kogu aeg juht olla ja kõike kontrollida. Kui sa tajud, et nendel on sinu vastu aukartus, siis tunne uhkust – sa oled väärtusliku tiimi kokku pannud ja tõenäoliselt hindavad nad sind juhi ning liidrina kõrgelt.