Miks on lühem tööpäev hea nii tööandjale, töötajale kui ka kogu ühiskonnale

Telegram.ee kirjutas mõnda aega tagasi sellest (loe siin), et Rootsis katsetatakse munitsipaaltöötajate hulgas kuue tunniseid tööpäevi. Esimese kuue kuu põhjal olid tulemused positiivsed – tehtava töö kvaliteet paranes ning töötajad nentisid, et nende töö ja eraelu on paremini tasakaalus. Lühema tööpäeva ja töö- ning eraelu tasakaalu tähtsusest räägib ka jaapanlanna Yoshie Komuro. Ta on edukalt nõustanud enam kui 900 Jaapani firmat selle osas, kuidas parandada töötingimuste ja -tulemuste kvaliteeti ületundidest loobumise kaudu. Komuro rõhutab, et tööpäeva lühendamisest ei võida mitte ainult töötajad, vaid ka tööandjad. 2012. aastal esitas Komuro oma ideid ka TEDx konverentsil Tokyos.

Jaapan on riik, milles on valdava elanikkonna hulgas ületundide tegemine iseenesestmõistetav. Inimesi, kes töötavad üle 60 tunni nädalas, on Jaapanis enam kui üheski teises maailma riigis. Kuid samas on tööliste panuse väärtus arenenud riikide hulgas üks madalamaid. OECD andmetel on keskmine töötundide arv inimese kohta Eestis veel kõrgem kui Jaapanis ning samas tootlikkuse määr veelgi madalam. Ilmselgelt on meil veel pikk tee minna, et neid näitajaid parandada. Sel teel tasub õppida teiste riikide kogemusest.

Palju tööd – vähe lapsi?

Yoshie Komuro jaoks on töö ja eraelu tasakaalu leidmine olnud missiooniks juba aastaid. Peale ülikooli lõpetamist töötas ta kosmeetikafirmas Shiseido. Seal oldud aja jooksul aitas ta käima lükata firmasisese projekti, mis lihtsustab vanemapuhkusele jäänud naistel tööle naasta. Hiljem märkas ta aga, et sama palju abi vajavad töö ja eraelu tasakaalu leidmisel pidevalt ületunde tegevad mehed. Vaimse tervise probleemid on Jaapani kontoritöötajate hulgas väga sagedased. Erinevalt vabrikutöölistest, kellel on fikseeritud tööaeg, on kontoritöötajad sageli laua taga tunde pikemalt kui peaks.

Komuro toob näite isiklikust elust, kui esimese lapse sünni järel olid nende peres väga pingelised ajad. Naisel ei olnud peale abikaasa kellegi abi paluda, kuid abikaasa naasis töölt enamasti alles hilistel öötundidel. Komuro püstitab küsimuse, et ehk see ongi Jaapani madala sündivuse peamine põhjus. Naised ei julge sünnitada, kuna pelgavad jääda kogu pere ja koduste tööde koormaga üksi, sest mehed teevad krooniliselt ületunde. Isiklikust kogemusest inspireerituna sündis konsultatsioonifirma Work Life Balance ning täna nõustab Komuro ka valitsust sel teemal, kuidas vähendada sotsiaalkulutusi, propageerides töö ja eraelu tasakaalu leidmist.

„Vara üles, hilja voodi“ ei too tingimata rikkust majja

Komuro soovitab oma konsultanditöös ning TEDx kõnes, et kõige parem viis tootlikkust suurendada on töötajatele puhkust anda. See kõlab esialgu ebaloogiliselt. Oleme aastakümneid harjunud mõtteviisiga, et rikkus tuleb „vara üles, hilja voodi“ põhimõttel ning „elu peabki raske olema, muidu ei saavuta midagi“. Aga kui kaugele me tegelikult selle mõtteviisiga jõudnud oleme? Komuro tunnistab, et ideed lühematest tööpäevadest ei ole lihtne tutvustada, kuna arvatakse, et tööpäevade lühendamisega langeb automaatselt tootlikkus ning konkurentsivõime. Kuid ta toob välja selged argumendid, et ületöötamine mitte ainult ei kurna töötajaid, vaid kahjustab ka firmade kasumit ning toob maksumaksjatele kaasa hulganisti peidetud lisakulusid.

Pikk tööpäev peidab endas mitmeid peidetud kulusid. On väär arvata, et mida pikemad on töötajate päevad, seda enam nad toodavad. „Töötundide hulk ja nende tulemus ei ole korrelatsioonis,“ sõnab Komuro. Õigupoolest on ta täheldanud hoopis vastupidist – firmade hulgas, mida ta nõustanud on, tõi ületundide kärpimine kaasa hoopis kasumi suurenemise. Väsimatu töötaja on müüt. „Meie aju suudab keskenduda kõigest 13 tundi peale ärkamist, peale seda on keskendumisvõime võrreldav joobes autojuhtimisega,“ sõnab Komuro. See toob kaasa hulga vigu ja valesid otsuseid. Ületöötanud töölised kulutavad töökohal aina enam aega enda eksimuste korrigeerimisele ning aina vähem heade ideedega väljatulemise. Tööandja maksab neile selle aja eest, mida nad veedavad töökohal, parandades ennetatavaid vigu, selle asemel, et pakkuda firmale oma panusega lisaväärtust. Mida pikemad on inimeste tööpäevad, seda viletsamad nende töötulemused.

Ületööga kaasnevad kahjud tööandjale ja riigile

Tööväsimus on kinnine ring. Paljud firmad langevad sellesse lõksu, püüdes sundida töötajaid pikemaid päevi tegema, kui kasum langeb. Kuid olenemata sellest, kui mitmeid tunde töötajaid võivad koosolekuid pidada, see ei vii mitte kuhugi. Väsinud aju tuleb lagedale nõrkade ideedega, tööpäevad ja koosolekud aina pikenevad ning tulemused või tooted ei lähe kaubaks. Halvimal juhul viib see osa töötajate koondamisele, mis paneb allesjäänutele peale veel lisakoormuse. Lõpptulemusena lähevad ületunnid maksma rohkem, kui firma lootis inimeste koondamisega raha säästa.

Vähendades töötajaid ja kärpides allesjäänute palkasid, juhtub sageli see, et andekad töötajad kaotavad motivatsiooni ning lahkuvad. Nende asemele tuleb palgata uusi inimesi, kes kogemuse puudumise tõttu on veelgi väiksema produktiivsusega kui ületöötanud „vanad kalad“. Uute töötajate palkamine tähendab alati aja ja raha investeerimist nende koolitamisse. Seetõttu ei vii kulude kärpimine tööjõu arvelt tegelikult reaalsete kogukulude langemiseni.

Ületöötamine peaks olema oluline teema iga maksumaksja jaoks. Ületundide varjatud kulud tulevad koju kaasa, kuna pidevalt tööl viibivatel inimestel tuleb leida hooldajaid oma laste või hoolt vajavate vanemate jaoks. Lõpuks on kogu see koorem kõigi maksumaksjate kanda: olles pidevalt tööga rakkes, ootame riigilt abi ööpäevaringse vanurihoolduse ja pikendatud lasteaia- ning koolipäevadega. Komuro toob välja, et vanurite hooldamise küsimus on eriti aktuaalne vananeva rahvastikuga Jaapanis, kuid see küsimus on täpselt sama terav tegelikult terves vananevas Euroopas ning negatiivse iibe tõttu on oodata selle süvenemist.

Hinda tehtud tööd, mitte tööl istutud tunde

Komuro paneb tööandjatele südamele hinnata efektiivsust, mitte tööl veedetud aega. Selle asemel, et nõuda töötajatelt teatud tundide „ära istumist“, tasub lubada neil lahkuda töölt, kui vajalikud ülesanded on täidetud. Nii saavad nad veeta enam aega pere ja hobidega ning naasta järgmisel päeval värske ja puhanud peaga. See annab inimestele motivatsiooni kiirelt, efektiivselt ja korrektselt täita oma tööülesanded, mitte täita tunde salaja internetis surfamise ja töö teesklemisega.

Komuro ütleb, et muutus peab tulema kultuurinihke kaudu. Väärtushinnangute nihkumine efektiivsuse suunas ei ole kiire protsess. Naine toob näitena välja oma isikliku firma, mille töötajad ei ole kuue aasta jooksul kordagi ületunde teinud. Paljud tema töötajad on naised, kes töötavad laste kõrvalt osalise tööajaga. Nad tulevad tööle rõõmuga, saades vaheldust kodusest rutiinist ning teevad ülesanded ära tõhusalt ja kiirelt, et lõpetada päev piisavalt vara ja naasta oma laste juurde. Lühemad päevad lasteaiakasvatajatele, tervema psüühikaga lapsed ja vanemad, vähenenud sotsiaalkulutused ja kokkuvõttes tervem ning tõhusam ühiskond – kas see ei ole piisavalt hea põhjus, et tõsiselt järele mõelda, millised peaksid olema meie väärtushinnagud tööandjatena ja töölistena?

Vaata ka TEDxTokyo Yoshie Komuro ettekannet teemal “Life balance”

Artikli allikas: www.telegram.ee