Mis võib tegelikult olla asjade edasilükkamise taga?

Meil kõigil on teatud tegevused, mida me homse peale lükkame – nii tööl kui ka eraelus. Need on tegevused või kohustused, mille tegemist me niivõrd ei naudi või lausa vihkame, ning seetõttu venitamegi nende tegemisega võimalikult kaua. Loogiliselt mõeldes on igaühel ju midagi, mille tegemist ta ei oota? Kuivõrd kehtib see väide aga tegelikult ka nende kohta, kes tõesti oma tööd täiel rinnal naudivad?

Edasi lükkamine kui protsessi nautimine

Tuleb välja, et edasilükkamist on kahte sorti. On inimesi, kes lükkavad edasi tegevusi ja kohustusi, mida nad tegelikult väga armastavad ja neid, kel puudub motivatsioon ebameeldivaid ülesandeid koheselt täita. Esimese variandi puhul venitavad inimesed oma meelistegevuste või kaua oodatud elamustega selleks, et lõpptulemuse asemel ka protsessi nautida. See näeb välja siis selliselt, et sa venitad oma lemmiku magustustoidu söömisega võimalikult kaua, avad pikalt varutud veinipudelid ainult tähtpäeva puhul ning vaatad ammu huvi pakkunud filme alles iga kuu lõpus. Selline venitamine muudab teekonna sihtpunkti vägagi nauditavaks ning välistab tänapäeva maailma kiire ja ebateadliku tarbimise. Seega on esimene edasilükkamise viis meie arengut soodustav ning muudab meid inimestena kannatlikumaks ja seetõttu ka küpsemaks.

Edasi lükkamine kui ebameeldivuste vältimine

On aga ka teist sorti edasilükkamist, mis meile inimestena nii palju ei anna. Kui me töötame näiteks alal, kus märkame end igapäevaselt teatud töökohuseid edasi lükkamas, oleks targem endalt küsida – kas see on tegelikult ka see töö, mida peaksin hetkel tegema? Tõsiasi on ju selles, et tööülesanded, mille täitmisega üks töötaja viivitab, võivad teise jaoks olla vägagi meeldivad ja nauditavad. Sama käib ka meie endi kohta. Asju edasi lükates raiskame ju ainult oma väärtuslikku aega. Selle asemel, et kohe asja kallale asuda, teeme me seda hiljem, kui muud ülesanded ja kohustused juba soolas on. Kas on siis mõtet vegeteerida positsioonil, kus enamus ülesandeid nii vastumeelsed on, et peame neid viimase minutini aina kaugemale tulevikku lükkama?

Muidugi, nagu ka enne mainitud, on meil kõigil midagi, millega pikalt viivitame. Tõsiasi on samas ka see, et paljud meist ei tee oma tööpäeva jooksul midagi tähendusrikast ning süüdistavad selles suutmatust oma aega planeerida. Kui sa aga inimesena midagi väga armastad, ei ole sul vajagi midagi planeerida – sa lihtsalt asud kohe asja kallale. Sa ärkad hommikul juba erksa ja elevana, valmis särasilmil uusi ülesandeid ja probleeme lahendama. Sa oled huvitatud, põnevil, indu täis ning ei viivitaks ealgi tähtsate asjadega – energiat jagub kohe ju kõige jaoks. Sa oled kohal ja iga rakuga olemas – sa ei vaja inspireerivaid artikleid või tsitaate selleks, et end tegutsema motiveerida. Sind motiveerib su töö ja see on kõik, mida sa vajad.

See võib tunduda lapsik ja naiivne ning raskesti kogetav tänapäeva töömaailmas, aga osaliselt on see ka tõsi, sest leidub inimesi, kes tõesti armastavad ja jumaldavad oma tööd. Küsimus seisneb vaid selles, kas ka sina suudad leida üles selle ammu kustunud sädeme või tunnistad endale, et teed õnnetuna tööd, mis kellegi teise palju õnnelikumaks muudaks?

Autor: Kathleen Kanervikko