Kas me saame oma tööd nautima õppida?

Kõiksugu raamatud ja koolitused räägivad oma kire leidmisest ning seejärel oma unistuste täideviimisest. Sama rääkis ka legendaarne Steve Jobs oma Standford 2005 kõnes (vaata siin), milles ta tuletas lõpetanutele meelde, et need ei annaks otsingutes järgi enne, kuni nad selle leidnud on. Ainukene küsimus kerkib: “Leidnud mida?”

Kõik otsingud tekitavad stressi

Ükskõik, mida me otsime – see tekitab meis stressis. Kui me otsime midagi, järelikult peab olema praeguse olukorra ning soovitud olukorra vahel lõhe. Ning kuni see lõhe eksisteerib, oleme ka ise stressiolukorras – me ei ole rahul sellega, mis hetkel on.

Paljud inimesed püüavad elu oma pilli järgi tantsima panna. Moodsas keeles nimetatakse seda eesmärkide saavutamiseks. Selle käigus vaatleme oma praegust olukorda, otsustame, mis meile selle juures ei meeldi, ning paneme siis “eesmärgi” olukorda muuta. Ka oma unistuste täidesaatmine ei ole oma olemuselt erinev. Ka see tähendab oma välise maailma korrigeerimist viisil, et see meile püsiva rahulolu tooks.

Praktika näitab aga lihtsat tõsiasja, et kõik asjad ei saa niikuinii meie tahtmise ja soovide järgi elus minna. Kuni me püüame kõik asjad oma tahtmise järgi ära sättida – sealhulgas oma unistuse leida kirglik ning meelirahuldav töö ja karjäär -, võib juhtuda hoopis, et me elame oma elu ära ilma seda elamata. Elu saab lihtsalt otsa, ning elu lõpusirgel tunneme, et me ei ole ikka veel kohale jõudnud. Lõhe on ikka tegeliku olukorra ning soovitud olukorra vahel olemas, mistõttu võib tekkida tunne, et see on olnud üks täiesti mõttetu elu.

Kui sa ei saa muuta “seda”, siis muuda ennast

Inglise keeles on hea väljend “If You Can’t Change This, Change Yourself” ehk siis tõlkes “Kui sa ei saa muuta seda, siis muuda ennast”. See on minu viimaste aastate kõige enam korratud mantra.

Kui edukoolitajad kinnitavad sulle, et jäta oma praegune töö sinnapaika, sest kuskil ootab sind unistuste töö koos unistuste palga (mis on muidugi vähemalt 3000 eurot kuus), unistuste tööaja (lähen ja tulen siis kui tahan), unistuste asukoha (kindlat asukohta ei ole, sest sa reisid seoses tööga kogu aeg ringi, ja eriti tihti viib töö sind eksootilistesse maailmapaikadesse), unistuste ülemuse (kes on sinu parim sõber, psühholoog ning mentor ühes isikus) ja töö sisuga (sa teed ainult neid asju, mis panevad sind tundma viisil, nagu sa tegeleksid oma hobiga), siis minu tagasihoidlik soovitus sulle on selline: “Kui sul hetkel eespool kirjeldatud “unistuste tööle” pakkumist laual ei ole, siis enne kui sa selle otsimiseks töölt lahkuda otsustad, küsi endalt, kas sa ei saa juba praegust tööd nautima õppida ning seda unistuste tööks muuta?”. Eriti rõhutan ma siinjuures sõna “õppida”, sest sageli me lihtsalt õpime mingitest asjadest teatud viisil mõtlema, uskudes, et väljapääsu ei ole. Tegelikult võib see olla aga otse meie nina ees.

Mõned nimetavad seda ka uskumuste muutmiseks. Ei olegi oluline, kuidas seda ümberõpet nimetada, vaid oluline on fakt, et iga töö on tegelikult oluline, sest vastasel juhul ei makstaks selle eest palka. Turumajanduslik majandusmudel lihtsalt ei võimaldaks seda ressursside piiratuse tõttu teha. Ja kui sellest makromajanduslikust tõsiasjast isegi mööda vaadata, siis üksi firmaomanik ei lubaks sellel juhtuda – ta võiks sinule makstava aastapalga eest enda naisele uue auto või naaritsakasuka osta, mitte seda aga altruismist sulle ära maksta. Järelikult, kui sul on töö, siis on see töö oluline.

Mis olukord hetkel sinu töös on?

Kui sa tunned, et sinu töö ei paku sinu jaoks hetkel rõõmu, siis soovitan alustada väikesest analüüsist, et mõista, kui hästi või halvasti sa tegelikult end oma töökohal tunned. Selleks pakun sulle välja allpool oleva väikese harjutuse, mida kasutati ühes uuringus 19 000 töötaja analüüsimiseks ning mis hindab, kui motiveerituna sa hetkel end oma töökohal tunned. Selleks palun sul hinnata allpool olevaid väiteid 5 palli skaalal (1- üldse ei ole nõus, 5-olen täiesti nõus).

1) Ma tean väga täpselt, mida minult töö juures oodatakse
2) Mul on olemas kogu vajalik info ja vahendid, et oma tööd hästi teha
3) Ma saan töö juures iga päev teha seda, milles ma loomult kõige tugevam olen
4) Olen viimase 7 päeva jooksul saanud oma juhilt tunnustada ja kiita
5) Tunnen, et juht ja teised kolleegid hoolivad minust töö juures ka kui isikust

Kui see saab tehtud, siis liida saadud hinded kokku. Nüüd on sul üldpilt sellest, kui motiveeritud sa hetkel oled. Kui sinu skoor on 20-25, on tegelikult olukord väga hea, sest sa hindasid kõiki väiteid vähemalt hindega 4. Kui sinu skoor on 15-20, siis vaata, missugused väited said hindeks vähem kui 4 ning küsi endalt: “Kas ma saan initsiatiivi üles näidates olukorda parandada?”. Tihti oleme nn ohvrirežiimil ja ei vaevu ise mõtlema, kuidas me saaksime antud olukorras vastutuse võtta ning olukorda enda jaoks paremaks muuta. Ega keegi teine ju kannata. See on meie enda töö ja elu, mida peame elama.

Kas ma “ei oska” või ma “ei taha”?

Järgnevalt saad sa hinnata, millest sinu eelmise harjutuse hinded täpsemalt tekivad. Kui sinu skoor oli 20 või enam, siis tegelikult ei pruugigi sa seda artiklit edasi lugeda – naudi edasi seda, mida sa hetkel teed. Kui see aga oli madalam kui 20, võid oma tööanalüüsiga natukene sügavamale minna.

Selleks vaata allpool olevat joonist ning hinda, kus punktis sina hetkel sellel joonisel paikned. Vertikaalne telg mõõdab sinu oskusi oma tööd teha, horisontaalne telg aga sinu soovi oma tööd teha. Õnnelikud inimesed töötavad kõik ülemises paremas sektoris – nad tahavad seda teha ja oskavad samuti. Õnnetud aga alumises vasakus. Kus sina hetkel oled?

Sõltumata, kus sa hetkel oled, ei pruugi see olla lõplik. Mõlemat telge mööda on võimalik liikuda. Näiteks, kui sa oled all paremas sektoris (tahan küll, aga ei oska), siis järelikult tekib sinu nn tööstress sellest, et sul on puudu mingitest oskustest – teadmistest. On ju üsna loomulik, et kui keegi palub sul homme hommikul helikopteriga lendama minna, võid sa terve tänase päeva ning öö stressis olla. Helikopteri lendu vast päevaga ära ei õpi, kuid kui sa tunned töö juures, et mingitest teadmistest jääb vajaka, siis saad sa ju end täiendada – küsida ülemuselt, lugeda, koolitada vms.

Natukene “trikim” olukord on aga juhul, kui sa oled üleval vasakus sektoris. Sa justkui oskad oma tööd teha küll, aga see on sinu jaoks kohustus. Sa tunned, et sa ei taha seda eriti teha. Sellises olukorras ei aita koolitused, raamatud või nõuküsimised ülemuselt. Selles olukorras saad sa situatsiooni muuta ainult ise enda peas asju ümber tõstes. Teisiti öeldes oma tööle uue tähenduse andes.

Üleminek MIDA? küsimuselt MIKS? küsimusele

Kui ma paluksin sul lõpetada lause “Minu praeguseks tööks on …”, siis mida sa siia kirjutaksid? Kui sa oled müüja riidekaupluses, kas sa kirjutaksid siis “klientide teenindamine”? Kui sa oled müügijuht autofirmas, kas sa kirjutaksid siis “autode müümine”? Kui sa oled ravimifirma raamatupidaja, kas sa kirjutaksid siis “raamatupidamise korrashoidmine”? Või kui sa oled koristaja koolis, kas sa kirjutaksid siis “koristamine”?.

Ükskõik, missugust ametit me peame, saame sellele läheneda “mida ma teen?” ja “miks ma seda teen?” küsimuste kaudu. Kui me keskendume esimesele (mida ma teen?), tajume oma tööd funktsionaalselt (just nii, nagu see ametijuhendisse kirja on pandud), mistõttu võibki see meie jaoks ebameeldiv tunduda. Kui aga keskenduda teisele (miks ma teen?), tajume oma tööd tähenduslikult (missugust mõju see teistele inimestele avaldab).

Mida ma teen? => Miks ma seda teen?
Müün riideid => Aitan inimesel trendikas ja moekas olla
Müün autosid => Aitan inimestel turvaliselt liikuda kodu ning töö vahel. Aitan kliendi lastel turvaliselt lasteada jõuda. Aitan inimesel end prestiižikana tunda.
Teen raamatupidamist => Aitan inimestel elus püsida, et oma lähedaste jaoks olemas olla. Päästan elusid.
Koristan kooli => Aitan lastel õppida, et meie ühiskond areneks.

Kas sa näed erinevust “Mida?” ja “Miks?” küsimuste vahel? Esimesel juhul tajud sa ennast funktsionaalse tegevuse sooritajana (müümine, raamatupidamine, koristamine), teisel juhul aga teiste inimeste abistajana, mis muudab ja avaldab nende elule üliolulist mõju. Kummale sina keskendud?

Miks? küsimuste esitamine on efektiivne meetod joonisel mööda horisontaalset telge liikumiseks. Töö võib meie jaoks ebameeldiv tunduda juhul, kui me ei ole enda jaoks lahti mõtestanud, miks ma seda tööd teen – kuidas see aitab teisi inimesi ja maailma tervikuna? Kui sa selle enda jaoks lahti mõtestad, võib sinu enesetunne ja tahtmine seda teha hetkega muutuda.

See on meie elu, mida peame elama

Sul võib nüüd tekkida küsimus, et mis mõtet sellel kõigel on, sest selle tagajärjel ei muutu ju tegelikult mitte midagi – töö on sama, kolleegid on samad, palk on sama. Jah, mitte midagi muud ei muutu peale sinu enda enesetunde.

Sa veedad enamuse ärkveloleku ajast tööl – kas see pole siis oluline, et sa end selle aja jooksul hästi tunneksid? Et seda mõista, siis kujuta ette, et sa oled sääsk, kelle eluiga on kõigest 30 päeva. Kui sa nüüd sellest 30 päevast 22 päeva tööl käid, kas sa siis ei tahaks end need 22 päeva hästi tunda? Vastasel juhul sa ju raiskad oma elu ära.

Loomulikult on ideaalne olukord see, kui kõik inimesed teeksid oma “unistuste tööd”. Mure on aga selles, et mingit unistuste tööd ei ole olemas. See on samasugune illusioon, nagu meil on printside – printsesside kohta valgel hobusel. 20-aastaselt oleme veendunud, et juba homme saabub meie ellu prints valgel hobusel, kes meid õnnelikuks teeb. Kui me aga 30-aastaselt ikka veel oma rangete kriteeriumite tõttu vallalised oleme, võime hakata mõtlema, et ehk on meie ootused liiga kõrged. Võib-olla aga hoopiski ebareaalsed. Äkki me ootame oma ellu kedagi, keda lihtsalt ei eksisteeri.

Sama kehtib ka töö kohta. Iga amet sisaldab nii positiivseid kui ka negatiivseid külgi. Meisterlikkus on leida üles positiivsed ja neid nautida. Sama oluline on aga märgata ka neid ülesandeid, mis meile hetkel mõttetud tunduvad, ning hinnata, kas me mitte ei ole ise nendele ülesannetele liiga pinnapealselt lähenenud? Me suhtume nendesse kui lihtsalt tööülesannetesse, unustades ära, et nendel tegevustel võib olla teistele inimestele väga kaugeleulatuv mõju. Kui me neid tegevusi sooritades õpime mõtlema mõju, mitte funktsiooni peale, anname sellele tegevusele ka iseenda jaoks olulise tähenduse, ja tunneme end seda sooritades palju paremini.

Lihtsam on jääda kui põgeneda

Nagu ma eespool mainisin, siis juhul, kui sul on “unistuste töökoha” pakkumine laual, mine kindlasti. Kasvõi kogemuse mõttes. See, kas sa hiljem kahetsed, ilmneb muidugi mõne aja pärast, kuid kogemuse eesmärgil võid ikkagi proovida.

Kui sulle aga hetkel unistuste töökohta ei pakuta, siis proovi teist lähenemist – töö ümbermõtestamist. Leia üles oma töö tegelik tähendus ja keskendu sellele. Sellisel juhul õpid sa ümber viisi, kuidas sa oma tööd tajud, mis avaldab otsest mõju sinu elukvaliteedile ning töötulemustele – naudinguga tehtud töö on alati tulemuslikum. Lisaks võidad sa iga päev hea enesetunde ning paremate suhete kaudu. Kõik muutub.

Stressata ei ole mõtet. Eriti millegi üle, mida sa muuta ei saa. Mäletad ütlust: “Kui sa ei saa muuta “seda”, siis muuda ennast”. Alusta sellega, et püüa aru saada, miks sinu firma tegelikult loodud on – missugust väärtust see klientidele pakub? Kui sa sellest aru saad, saad sa ka aru, missugust väärtust sina tegelikult inimestele lood. Kas sa tõesti siis arvad, et see ei ole oluline?