Miks juhid kardavad ausust rohkem kui halbu tulemusi – ja kuidas sellest hirmust üle saada

“Ma tean juba kaks kuud, et peaksin ühe oma töötajaga rääkima. Iga päev mõtlen, et täna teen ära. Ja igal õhtul lähen koju ja mõtlen, et homme teen.” Need sõnad kõlasid ühe teenindusettevõtte juhtide koolitusel, kus rääkisime inimeste arendamisest ja vastutavana hoidmisest.

Vaatasin teda ja küsisin: “Mida sa kardad?”

Ta vakatas. Mõtles pikalt. Siis ütles: “Ma ei karda seda, et tema tulemused halveneks. Ma kardan seda ebamugavat minutit, kus tema pilk minu peale püsima jääb.”

Just selles viimases lauses oli tõde.

See juht oli valmis leppima järgmise kvartali halvema tulemusega. Ta oli valmis vaatama, kuidas üks tema parimaid inimesi satub mustrisse, mis varem või hiljem viib lahkumiseni. Ta oli valmis kandma kahte kuud sisemist koormat, mis võttis fookuse kõigelt muult. Aga ta polnud valmis seda ebamugavat viit minutit ette võtma, et vestlus maha pidada.

Miks aju eelistab tulevikukahju praegusele ebamugavusele?

Huvitav paradoks on see, et juhi aju ei hinda riske nii nagu Exceli tabel. Sotsiaalne valu ja kehaline valu aktiveerivad ajus samu piirkondi. Neuroteaduslikud uuringud on näidanud, et tagasilükkamise, häbi ja sotsiaalse pinge tunne läbib samu neuronrajaid, mis füüsiline valu.

See tähendab, et kui sa istud oma laua taga ja mõtled raskele vestlusele, siis sinu aju ei arvuta välja, kui palju see järgmise kvartali tulemustes maksab. Sinu aju arvutab välja, kui palju see sulle hetkel haiget teeb.

Ja siin on lõks. Tulevikukahju on hajutatud, abstraktne ja kollektiivne. Meeskond saab vähem tehtud, klient on rahulolematu, mõni töötaja lahkub aasta pärast. Ebamugavus on aga konkreetne, hetkeline ja otseselt tuntav sinu nahas. Ja aju valib alati selle, mis on praegu ja mis on lähedal.

Sellepärast eelistab täiesti ratsionaalne, kogenud ja kõrgelt haritud juht teha midagi, mis tema enda Exceli tabeli järgi on selgelt halb otsus. See ei ole iseloomuviga. See on bioloogia.

Aga see ei ole vabandus. Just selle bioloogia teadvustamine on esimene samm sellest mustrist väljumiseks.

Mille eest sa päriselt põgened?

Kui ma küsin koolitustel juhtidelt, mida nad ausa vestluse juures kardavad, kuulen ma harva päris vastust. Esimene vastus on tavaliselt: “Ma ei taha kedagi solvata.”

Aga kui me kaevume sügavamale, tulevad välja päris hirmud. Neid on enamasti kolm.

➢ Hirm kaotada suhe

Sa kardad, et pärast seda vestlust ei vaata see inimene sind enam sama soojalt. Et hommikud koridoris muutuvad teistsuguseks. Et sa kaotad selle inimliku sideme, mis on aastatega tekkinud. Eestis on see hirm eriti tugev, sest meil on väikesed meeskonnad ja sotsiaalsed sidemed on tähtsad. Kui keegi lahkub, ei kao ta suurde anonüümsesse maailma, vaid kohtub samade inimestega Selveri parklas.

➢ Hirm kaotada autoriteet

Sa kardad, et kui sa nimetad probleemi, paljastab see ka sind. Et inimene mõtleb: “Kui see häiris teda nii kaua, miks ta varem ei öelnud?” Või veelgi hullem: “Tema ise teeb ju sama asja teises olukorras.” Hirm ausa vestluse ees on tihti hirm peegli ees.

➢ Hirm konflikti ees

Sa kardad, et inimene hakkab vaidlema, ennast õigustama, võib-olla isegi nutma. Sa ei tea, kuidas sa siis reageerid. Sa kardad, et kaotad enesevalitsuse või lähed kaitsesse. Tegelikult ei karda sa mitte teise inimese reaktsiooni, vaid oma enda võimetust selles olukorras inimene olla.

Need kolm hirmu ei kao iseenesest. Aga kui sa hakkad neid nimetama, kaotavad nad oma jõu. Hirm, millele oled nime andnud, on juba poolenisti võidetud.

Ausus ei tähenda toorust

Üks suuremaid segadusi, millega juhid sageli maadlevad, on aususe ja otsekohesuse segiajamine.

Otsekohesus on see, kui sa ütled oma esimese mõtte välja sellisena, nagu ta sulle pähe tuli. “Sa tegid selle aruande kehvasti.” “Su käitumine viimasel koosolekul oli kohatu.” “Ma olen pettunud.”

Ausus on see, kui sa ütled sama asja, aga seod selle kontekstiga, mõjuga ja austusega. “Selles aruandes on kolm peatükki, mis ei vasta sellele, milles me eelmisel nädalal kokku leppisime. See tähendab, et klient sai pooliku dokumendi ja ma pidin hommikul talle helistama. Räägime, mis juhtus.”

Mõlemad on ausad. Aga ainult üks on kasulik.

Paljud juhid väldivad ausaid vestlusi, sest nad eeldavad, et see peab olema toores. Et see peab tegema haiget, olema järsk ja viima konfliktini. Aga see eeldus tuleb sellest, et nad pole kunagi näinud, milline ausus tegelikult on.

Amy Edmondson Harvardi ärikoolist on aastakümneid uurinud psühholoogilist turvalisust meeskondades. Tema põhijäreldus on see, et turvalised meeskonnad ei ole sõbralikud, vaid ausad. Erinevus on selles, et seal räägitakse rasketest asjadest normaalsel toonil, mitte end maha surudes ega ka karjudes.

Kuidas alustada, kui hirm on suur

Kui sa praegu loed seda artiklit ja sul on peast läbi käinud üks nimi, siis järgmine samm pole kangelaslik. Järgmine samm on väike.

Sa ei pea oma tänast stiili pea peale pöörama. Sa ei pea homme hommikuks olema uudne “aus juht”. Sa pead lihtsalt pidama ühe vestluse, mida sa praegu väldid. Ühe.

Üks juht ühest Tallinna raamatupidamise settevõttest rääkis mulle, kuidas tmea alustas. Ta otsustas, et hakkab igal reede pärastlõunal pidama ühte vestlust, mida ta oli nädala jooksul edasi lükanud. “Esimesel reedel oli see õudne. Teisel reedel oli see ebamugav. Kolmandal reedel oli see lihtsalt töö osa.”

Kuue kuu pärast ütles ta mulle, et tema meeskonna dünaamika oli muutunud nii sügavalt, et inimesed käisid nüüd ise tema juures rääkima asjadest, millest aastaid oli vaikitud.

Et sinna jõuda, võid alustada kolmest praktilisest sammust.

➢ Anna oma hirmule nimi

Kui sa tunned enne vestlust vastupanu, peatu ja küsi endalt: mida ma päriselt kardan? Suhte kaotamist, autoriteedi langust või konflikti? Kui sa oskad vastata, kaotab hirm oma anonüümsuse ja sa saad temaga suhestuda.

➢ Pane kirja kolm rida

Mitte plaan, vaid lihtsalt kolm rida, millest soovid rääkida:

Esimene – mida sa nägid (fakt, millest on vaja rääkida).

Teine – milline mõju sellel on (tagajärg).

Kolmas – mida sa tahaksid teisiti näha (suund).

See ei ole skript, vaid kompass juhuks, kui vestlus muutub tundlikuks.

➢ Luba endale ebatäiuslikkust

Sinu esimene aus vestlus ei ole täiuslik. Sa võid sõnastada midagi kohmakalt. Inimene võib reageerida ootamatult. Sa võid hiljem mõelda, et oleks võinud teisiti midagi teha.

See on okei. Halvasti peetud aus vestlus on alati parem kui üldse mitte peetud aus vestlus.

Kokkuvõtteks

Me ei karda halbu tulemusi tulevikus, vaid hetkelist sotsiaalset valu praegu, sest meie aju eelistab vältida alati praegust ebamugavust kaugele kahjule.

🚩 Põhipunktid, mida kaasa võtta:

➢ Aususe vältimine ei ole iseloomuviga, vaid bioloogia, ja just selle teadvustamine annab sulle valiku.

➢ Päris hirme on tavaliselt kolm: suhte, autoriteedi või konflikti kaotamise hirm. Nimeta need, ja need kaotavad oma jõu.

➢ Ausus ei ole toores otsekohesus, vaid sama tõe ütlemine koos konteksti, mõjuga ja austusega.

➢ Sa ei pea muutuma kangelaseks. Pea sel nädalal ära lihtsalt üks vestlus, mida oled edasi lükkad. Üks.

Küsimused mõtisklemiseks juhile

1. Kelle nimi sulle praegu pähe tuli, kui sa seda artiklit lugesid? Mis täpselt on see, mida sa kardad selle inimesega rääkides: reaktsiooni, suhte muutumist või iseenda peegelpilti?
2. Kui paljud sinu praegustest pingetest meeskonnas tulevad tegelikult sellest, et keegi pole söandanud üht olulist asja välja öelda? Sealhulgas sina ise oma hirmude ja inimeste vastuväidete tõttu?
3. Milline võiks olla sinu järgmise nädala üks väike samm aususe poole, mis ei pane sind end muutma, vaid lihtsalt ühte vestlust pidama?