Su meeskond annab tagasisidet. Lihtsalt mitte Sulle.

“Kõik tundus koosolekul olevat hästi,” ütles üks tegevjuht mulle hiljutisel koolitusel. “Aga reedel saatis üks meeskonnaliige mulle pika kirja. Selgus, et meeskond oli nädalaid arutanud minu otsust kohvinurgas. Mitte ükski neist polnud öelnud sõnagi koosolekul.”

Vaikus. Just see, mida iga juht kardab kõige rohkem.

Ja see pole erand. See on muster.

Koolituste kohvipausidel tulevad sageli inimesed minu juurde ja räägivad asjadest, millest nad oma juhile rääkida ei taha. Mitte sellepärast, et nad oleksid pahatahtlikud. Vaid sellepärast, et nad ei usu, et see midagi muudaks.

Või veel hullem. Et see neile kahju võib tuua.

Järelikult pole probleem vähene tagasiside. Tagasisidet antakse iga päev. Lihtsalt mitte juhile.

Kuhu see info siis voolab?

Teamsi chatti. Suitsuruumi. Kohvinurka. Privaatsesse vestlusse pärast koosolekut.

Üks personalijuht rääkis mulle hiljuti, kuidas ta sai juhuslikult teada, et praktiliselt terve meeskond ei usu juhi “uut suunda”.

Mitte ükski kahekümnest polnud aga kahe möödunud kvartali jooksul sellest juhile sõnagi öelnud. Omavahel räägiti sellest aga iga päev.

Amy Edmondson Harvardist nimetab seda nähtust psühholoogilise turvalisuse puuduseks. Kui inimene ei tunne, et arvamust on turvaline jagada, ei jagagi ta seda. Aga ta peab seda kuidagi väljendada saama (enda seest välja saama).

Ja nii hakkab tööle paralleelne infosüsteem.

Meeskonnale ei too edu ainut kõrge IQ

Google’i Project Aristotle uuring leidis, et kõige tugevamatel meeskondadel ei olnud ühiselt kõrge IQ, rohkem kogemust ega ka vingemad isiksuseomadused.

Ühine oli nendel hoopis psühholoogilise turvalisuse kõrge tase. Tunne, et meeskonnas tohib teisiti mõelda (ja seda ka välja öelda) ilma, et sellel negatiivseid tagajärgi oleks.

Enamik juhte usub, et nende meeskond on turvaline. Aga nad ei tea, et tegelikult ei ole, ja nad ise toodavad ebaturvalisust. Mitte sõnadega, vaid mikrokäitumistega.

Pilguga, mis muutub tühjaks. Ohkega. “Olgu, aga…” reaktsiooniga. Aga ka sellega, et küsimuse esitajale ei tule enam järgmist projekti.

Inimesed õpivad. Ja siis vaikivad.

Kolm märki, et Sa pole samal pildil, kus meeskond

➢ Koosolekul on alati “kõik hästi”, aga inimesed ei tule kaasa. Sõnad ütlevad ühte, numbrid teist. Kuskil on lõhe.

➢ Inimesed esitavad Sulle küsimusi nelja silma all, mida koosolekul ei küsita. Grupis ei tunta turvalisust. Kabinetiukse taga on lihtsam.

➢ Uudised liiguvad meeskonnas enne, kui Sina nendest kuuled. Keegi räägib asjadest, millest Sinuga ei räägita.

Kui tunned ühe nendest ära, siis pole see erand. Sa oled enamus.

Kuidas tagasi pildile saada

Ainult sõnumiga “Rääkige julgelt!” Sa midagi muuta ei saa.

Inimesed ei usu enam sõnu. Nad usuvad Sinu reageerimist sõnadele, mida nad on varem öelnud.

Kolm asja, mida saad teha juba sel nädalal.

1. Näita ise üles haavatavust.

Üks lihtne fraas, mis muudab grupis dünaamikat: “Mul ei ole kindlat vastust. Mis te ise arvate?”

Veel parem: “Eelmisel nädalal tegin ühe otsuse, mis ei olnud minu arvates parim. Vaataks koos, mida sellest õppida.”

Kui Sa ei näita oma kahtlusi, ei näita ka teised ka. Täiuslik juht saab vastu täiusliku vaikuse.

2. Küsi konkreetseid küsimusi.

“Kuidas läheb?” tekitab “kõik hästi” vastuse.

“Mis on kõige raskem osa selles projektis sinu jaoks praegu?” tekitab tegeliku vestluse.

Mida konkreetsem küsimus, seda ausam vastus.

3. Jälgi oma reaktsiooni esimese viie sekundi jooksul.

Iga kord, kui keegi ütleb sulle midagi, mida Sa ei tahaks kuulda, on Sul kaks võimalust:

Sa kas kaitsed end ja õigustad. Ja seda inimest Sa enam kunagi midagi ütlemas ei näe.

Või Sa ütled: “Aitäh, et sa selle välja tõid. Räägi palun lähemalt.” Ja siis vaikid hoopis Sina.

See vaikus on kingitus neile. Ja selles vaikuses sünnib usaldus.

Pea meeles – inimesed ei mäleta kõike, mida Sa neile ütled. Küll aga mäletavad nad seda, kuidas Sinuga koos olemine neid ennast tundma paneb.

Kolm küsimust selleks nädalaks:

1. Millal ütles keegi Sinu meeskonnast Sulle midagi sellist, mida Sa ei oodanud (ja samas tekitas ebamugava üllatuse)?
2. Kui Sa kuulaksid täna salaja kohvinurgas, kui suur oleks lõhe selle vahel, mida Sa kuulsid koosolekul ja mida nad omavahel räägivad?
3. Mida pead Sina järgmise kuu jooksul tegema teisiti, et üks inimene julgeks öelda Sulle asju, mida ta täna ütleb ainult lifti minnes?