Kuidas tegelikult oma elu üle vastutus võtta?

Viimasel ajal olen fookuseks võtnud loobuda kõiksugustest hinnangutest – nii inimestele, situatsioonidele kui ka muudele aspektidele, mis käivad maise eluga kaasas. Teadlikul hetkel on muidugi kerge läbi näha oma meele pidevat soovi kedagi või midagi hakseldada, kuid kui ebateadlikkus võimust võtab, siis võid iseenda teadmata justkui mitu päeva hinnangute küüsis mööda saata – märkamata, kuhu sa oma väärtusliku energia tegelikult suunad. Tõsiasi on see, et enamik hinnanguid ei ole mitte verbaalsed, vaid toimuvad sinu enda peas – ehk Sul tuleb olla eriti tähelepanelik kui soovid kõiksugustel ebavajalikel kommentaaridel juba eos sõnasabast haarata.

Pühade ajaks vanaema juurde sõites, märkasin, kuidas pealtvaatajana ohtlikku möödasõitu nähes, hakkas mu pea kohe kritiseerima. Esimese asjana mõtlesin, et “Issand milline idikas on liiklusesse lastud” – hetk hiljem aga taipasin, et annan taaskord oma personaalsest vaatevinklist hinnangu, mida ma tegelikult teha ei soovi. Mõtlesin kümnetele põhjustele, miks antud isik rooli taga niivõrd võib kihutada ning minus tekkis kriitika asemel hoopis tohutu kaastunne – võimalusi on ju palju, kuid inimestena kipume uskuma ikka pigem negatiivsemasse. Siis taipasin omakorda, et minu enda valik on hetkel siin automeres Tartu poole sõita, seega ma ei saa süüdistada kedagi teist hooletus liiklemises. See on nimelt 100% minu vastutada, et sattusin sõitma just sel kellaajal, sel päeval, selle kiirusega, seda maanteed mööda – seega kõik on täpselt nii, nagu peab.

Tihtipeale me ei mõista, kuidas enamik asju on tegelikult meie enda vastutada, ning kipume seeläbi väga kergekäeliselt teiste peale näpuga näitama. Kui kontoris on gripihooaeg, siis süüdistame oma töökaaslasi enda haigustumise pärast. Me ei mõtle sellele, et kui meil endal oleks immuunsussüsteem tugev, siis ei saaks me kuidagi haigeks jääda. Sama kehtib ka olukorras, kui näiteks sõber räägib välja sinu kaua hoitud saladuse. Poleks sa seda oma sõbrale rääkinud, poleks saanud ta midagi ka välja rääkida. Kõik asjad, inimesed ja situatsioonid on omavahel seotud. Sarnane tõmbab sarnast ning seda mõistes, jääks ära see pidev hinnangute andmine ja süü teiste kaela veeretamine. Paljud naised näiteks kurdavad veel mitu aastat pärast lahutust, kuidas halb mees tegi ikka seda, teist ja veel kolmandat. Kes käskis Sul aga sellise mehega kooselu alustada? Täpselt samamoodi on vastutus meil endil, nagu ka kõikides muudes olukordades.

Muidugi ei räägi ma siin kohutavatest sündmustest, vägivallast jne, kuid lihtsatest elulistest asjadest, mis tegelikult hoiavad meid pidevalt süüdistuste ja hinnangute vangis, selle asemel, et vastutus võtta ja eluga edasi liikuda. Isiklik vastutus ei tähenda kindlasti iseenda süüdistamist, sest asjad lähevad alati täpselt nii, nagu nad peavad. Vastutuse võtmine tähendab vaid näpuga näitamisest loobumist ning maailma nägemist hoopis teadlikuma pilgu läbi. Kassajärjekorras võid sa ju kurta, et vaid 3 kassiiri on hetkel tööl, kuid sinu enda vastutus on tulla just sellesse poodi, sel päeval ja sellel kellaajal. See ei ole mitte kellegi teise süü ning nähes läbi oma meele loodud illusiooni, tekib igasse hetkesse aina enam avarust ning lihtsat “olemist” – selle asemel, et pidevalt oma peas elada.

Asjad on alati nii, nagu nad on. Kui sa neid hetkel nagunii muuta ei saa, siis jää vähemalt rahulikuks ja püsi hetkes. Iseenda sisemine “üles kütmine” ei anna Sulle mitte kui midagi peale peavalu ning halva enesetunde. Mõistes, et kellegi teise süüdistamisega teeme halba vaid iseendale, ei tekigi meil ühel hetkel enam vajadust kellelegi hinnanguid anda. Ja vot see on alles pingevaba elu!

Autor: Kathleen Kanervikko