Resonantsjuhtimine – lähenemine, millega mööda “ei lase”

Lynne Mctaggart kirjutab oma menuraamatus “Väli” Universumi salajasest jõust, mis ühelt poolt kogu Universumit koos hoiab, ja teiselt poolt võimaldab imesid korda saata. See jõud on resonants.

Nimelt tuhandetele erinevatele teadusuuringutele tuginedes väidab Mctaggart oma raamatus, et kogu maailm toimib kvantmehhaanilisel tasandil resonantspõhimõttel. See tähendab, et kogu meie Universum koosneb kõige pisemal skaalal imeväikestest osakestest – elementaarosakestest (elektronid, prootonid, neutronid) – , mille võnkumise tulemusel materiaalse maailma tunnetus tekib. Samas, nagu kvantfüüsikud juba 1960-ndatest aastatest teavad, on materiaalne maailm illusioon, sest kui piisavalt suure mikroskoobiba materiaalsetesse asjadesse sisse vaadata, siis vaatamata sellele, et füüsilisel tasandil näevad asjad erinevad välja (nt nokamüts vs kartul), koosnevad nad sügavamal tasandil siiski samast ainest – energiast.

Resonants

Eriti huvitavaks muutub raamat kohas, kus autor kirjeldab eespool mainitud kvantmehhaanilisel põhimõttel toimiva maailma piiramatuid võimalusi. Nimelt väidab ta, et kuna kogu Universum koosneb lõpuks samast ainest, ja füüsiline maailm on tegelikult kvantaine (õige, teaduslikum termin on “nullpunktivälja”) võnkumise tulemusena tekkiv illusioon, on vähemalt teoreetiliselt võimalik enda ümbritsevat maailma mõjutada. Ja seda läbi resonantspõhimõtte.

Resonants väljendub energia ühtlustumisel. Kui näiteks mingit kindlat klaveriklahvi samas rütmis teatud aja “klõpsida”, võib laes olev lühter ühel hetkel samas rütmis värisema hakata. Miks? Sest helilained lähevad lühtriga resonantsi. Kui jalaväepol üle rippsilla lähevad, keelatakse sõduritel ühes sammus astuda, sest rippsild võib minna nende sammudega resonantsi ja halvemal juhul laguneda. See ongi resonantsi jõud.

Kvantfüüsikud väidavad, et sarnasel kujul toimib kogu maailm ning meie inimestena oleme oma isikliku maailma resonantskeskus. Teisiti öelduna tähendab see, et sõltuvalt meie isiklikust võnkesagedusest (meie uskumused) peegeldab meie ümbritsev maailm (kogemused) just neid sündmusi, millega me resoneerume. Kui meie sisemine sagedus on positiivne, optimistlik, elurõõmus, resoneerume paremini selliste sündmustega ning kipume üha enam neid ka kogema. Kui meie isiklik sagedus on aga küüniline, negatiivne, kritiseeriv, hirmul, kipume just sellist elu kogema. Kas pole mitte võimas teooria? Ning väidetavalt ei ole see teooria, vaid nagu Lynne Mctaggarti raamatus kirjeldatud sadade eksperimentide baasil välja tuleb, on see lausa teaduslikult kinnitatud. Põnev lugemine!

Resonantsjuhtimine

Kuidas on kõik see aga soetud juhtimise ja meeskonnatööga? Väga otseselt, sest lihtne on endalt juhina küsida, kas ma tegelikult resoneerun oma meeskonna ja töötajatega? Kas ma võngun nendega samas taktis?

Olen meeskonnakoolitustel palju kohanud meeskondi, kus juht on justkui võõrkeha. Ta kuulub küll samasse meeskonda, aga ainult formaalselt. Emotsionaalselt ei ole teda tegelikult vastu võetud. Just hiljuti oli mul meeskonnakoolitus ühe rahvusvahelise toomisettevõtte Eesti filiaaliga, kus juhiks oli Lõuna-Aafrika Vabariigist päris mees, kuid kogu juhtkond ning ettevõte ise koosnes eestlastest. Iseenesest ei ole see nii võõras olukord mulle, sest selliseid ettevõtteid on palju, kus juht on välismaalane, aga antud juhtumi puhul võnkusid töötajad ja juht ikka täiesti erinevatel sagedustel. Ja seda nii keeleliselt, sest juhist oli tema ülitugeva lõuna-aafrika aktsendi tõttu väga raske aru saada, pluss kultuuriline taust.

Ja nii juhtuski, et juht oli ruumis, aga ta oli täiesti võõrkeha. Inimesed rääkisid 90% ajast omavahel eesti keeles, sest oldi harjutud kõik omavahel ära korraldama ning juhti hoiti ainult kursis. Dialoogis, aruteludes ning jooksvates küsimustes juhti praktiliselt ei kaasatud. Ja seda mitte seetõttu, et juht ei oleks tahtnud olla kaasatud, aga kuna ka eestlaste inglise keele tase oli 3+ (ja mõnel isegi halvem), siis lihtsalt oli meeskonna ja juhi vahel nähtamatu sein. Nad olid täiesti resonantsist väljas. Ja muidugi kannatas seetõttu kogu ettevõte.

Resonantsis meeskond toob sulle parimad tulemused

See näide on ekstreemne, sest siin olid füüsilised põhjused, miks juht ei olnud meeskonnaga samal lainel. Palju levinum on olukord, kus juht on samast riigist ja räägib sama keelt, aga seda ainult semantiliselt. Emotsionaalselt puudub aga inimestega dialoog ikka.

Emotsionaalselt samal lainel olemine on sama oluline nagu keeleliselt ja kultuuriliselt, sest me kõik oleme emotsionaalsed olendid. Me võime ju juhi jutust aru saada ja ratsionaalselt tema käitumist mõista, aga kuni me tunneme, et teda absoluutselt ei huvita, mida me emotsionaalselt tema suhtes tunneme, oma töö suhtes tunneme ja meeskonna suhtes tunneme, on jätkuvalt meeskonnas probleemid. Ainult emotsionaalselt intelligentne juht – juht, kes räägib lisaks muule ka emotsionaalset keelt – suudab ise oma meeskonnaga samal lainel püsida ning resonantsi väe enda kasuks tööle saada.

Kui töötajad hakkavad tajuma, et juht on nendega samal lainel – tunneb huvi, kuidas töötajatel läheb, kaasab töötajaid, küsib nende arvamust, ja võimalusel ka arvestab sellega, annab julgelt tagasisidet, tunnustab töötajaid nende võitude ja pisikeste saavutuste eest, kutsub vajadusel korrale inimesi, kes meeskonnarütmist välja lähevad jne – hakkab tööle resonantsi jõud. Nii nagu lühtri värisema hakkamiseks või rippsilla vappuma panemiseks on vaja paljude pisikeste osakeste ühist võnkumist, saavad suurepärased tulemused ka meeskonnas toimuda ainult ühiselt soovitud eesmärgi suunas võnkudes. Ja nii nagu polguvanem annab jalaväele korralduse kas ühes rütmis astuda, või purustuste vältimiseks sellest väljuda, on meeskonnas juht see, kes vasutab ühte rütmi minemise eest. See ongi resonantsi kasutamine juhtimises – leida õige rütm meeskonnas ning see rütm eduks pöörata.