3 ilmselget põhjust, miks me valesid otsuseid langetame

Viimasel ajal, eriti peale Ameerika Ühendriikide presidendivalimisi, olen ma palju mõelnud sellele, kuidas inimesed peavoolumeediast tulenevaid “fakte” mitte kuidagi ei kontrolli. Kuidas tohutud massid inimesi saavad uskuda kõige naeruväärsemat ja manipulatiivsemat ajupesu, ilma ühegi küsimuse ning isikliku kodutöö tegemiseta. Lähtuvalt informatsioonist, mis meile ette söödetakse, võtame me tihti vastu väga tähtsaid ja isegi elumuutvaid otsuseid, mis alati positiivset lõpptulemust ei oma. Miks me aga ometi nii loogikavastaseid ja pealtnäha destruktiivsed otsuseid langetame, saad teada juba edasi lugedes.

Olenemata meie endi arvamusest, et oleme inimestena suhteliselt loogilised olendid, näitavad aastatepikkused uurimustööd hoopis midagi muud. Lubades end ja oma eluteed mõjutada nii välisel informatsioonil, emotsionaalsetel lainetel kui ka subjektiivsetel arvamustel, teevad inimesed tegelikult vägagi loogikavastaseid asju. Kuidas aga märgata siis oma käitumismustreid ning avastata trikid, mida meie oma mõistus meile mängib? Siin on 3 kõige tüüpilisemat mustrit, mida me otsuste tegemisel tihti ei märka, kuid mis siiski meile alatasa saatuslikuks saavad.

1) Me keskendume võitjatele, unustades kaotajad

Sotsiaalmeedia pasundab kõiksugustest “võitjatele” suunatud artiklitest, kus loetakse üles 5-50 nippi ja tehnikat, mida edukad inimesed enne hommikusööki ja peale õhtusööki teevad. Samuti õhutatakse noori juba peale keskkooli ettevõtlust arendama– Richard Branson, Zukerberg ja Gates ei lõpetanud keegi ju ülikooli, kuid nüüd on ometi miljardärid. Keskendudes aga edukate inimeste soovitustele ning võttes eeskuju miljonäride edulugudest – unustame me tõsiasja, et vaid vähesed on jõudnud tippu ehk järelikult enamiku jaoks need väärtuslikud tehnikad siiski ei tööta. Kui palju on siiski neid inimesi, kes peale keskkooli äri püsti panevad ning seejärel suure pankroti ning tohutu võlakoorma all lõpetavad? Või kui palju on neid jalgpallureid, kes küll igapäevaselt veri ninast väljas trenni teevad, kuid siiski Messi vääriliseks iial ei saa? Mida ma sellega täpsemalt öelda tahan on see, et väga subjektiivne on arvestada “võitjaid” ja unustada tuhanded “kaotajad”, kes samu tehnikaid või olukordi kasutades siiani veel kuhugi jõudnud ei ole. Avatud maailmapilt tähendab kõigi ja kõige arvestamist ja seejärel selge peaga oma otsuse tegemist. Kallutatud vaatenurk ei loo kunagi täit pilti sellest, kuidas asjad reaalses maailmas tegelikult on.

2) Me väldime kõiksugu “kaotusi”

Inimestena oleme programmeeritud kartma kaotusi nagu vanakuradit ennast, seega valime alati lihtsama tee, et ometi üllatuslikke kaotusi vältida. Nõustume isegi kehvema elu ja väiksemate tulemustega – peaasi, et võiksime kogu elu võimalikult “turvaliselt mängida”. Uuringud on näidanud, et leides 10 eurose kupüüri maast, muutub meie tuju minimaalselt paremaks. Samal ajal kui kaotades 10 eurot, langeb meie emotsionaalne seisund drastiliselt. Sama kehtib ka uute saabaste otsmisega. Uhiuute saabaste otsmine tekitab meile küll hetkelise heaolu, kuid paari kuu pärast samadest saabastest loobumine, toob üles intensiivse tundepuhangu – ka siis, kui saapad meile isegi väga ei istu. Meie kinnisidee materiaalsete asjadega ning hirm nendest loobumise ees, pärsib tugevalt meie igapäevast otsuselangetamist. Kuidas saame me kunagi midagi suurt alustada, kui potentsiaalne kaotusvalu on lihtsalt niivõrd suur? Kuidas saame me riskida ning mängu panna kogutud rahasumma, kui ebaõnnestumine meid sügavasse depressiooni viib? Olles veidike teadlikumad ning nähes läbi oma vastuolulist suhet “kaotusega”, on võimalik see koorem kiiremas korras oma õlult maha raputada ja suurt pilti nägema hakata.

3) Me näeme ainult seda, mida me tahame näha

Nagu ka eelnevalt mainitud, usuvad inimesed kindlaid allikaid ja kindlat informatsiooni, uurimata, mis “vastasrindel” öelda on. Olles aga täielikult kinni oma arvamustes ja ideedes, ignoreerime me kõike ja kõiki, mis vähemalgi määral meie “kindlust ohustab”. Inimene A usub globaalsesse soojenemisesse ja loeb artikleid vaid keskkonnasõbraliku eluviisi, ilmastikuolude muutumise ja taastuvenergia kasutamise kohta. Inimene B aga ei usu globaalsesse soojenemisesse ja toidab oma uskumusi artiklitega vandenõuteooriatest, teadlaste äraostmisest ja inimkonna lollitamisest. Kuna mõlemad inimesed, nii A kui ka B, on 100% kindlad oma uskumuste korrektsuses, ei võta nad sekunditki aega, et end vastaspoole ideedega paremini kurssi viia. Nad muutuvad vaenulikuks ja hinnanguliseks ning mõistavad üksteise arusaamu hukka. Pime usk millessegi, mida sa ei saa isiklikult tõestada vaid vähendab meie maailmapilti ning muudab meid ajupestud lambakarjaks väheste julgete ja iseseisvate huntide seas. Selle asemel, et teiste arvamusest õppida ja end läbi mõlema osapoole harida, tahavad inimesed kuulda vaid oma arvamusi kinnitavat informatsiooni. Kõigist kolmest trikist, mida meie mõistus meie peal mängib, on just antud arusaam kõige ohtlikum. Me mitte ainult ei vaata maailma läbi mustvalgete klaaside, vaid ehitame üles ka piiratud, igava ning kaitsemüüridest ümbritsetud elu, kus arengu ja õppeprotsesside asemel toimub vaid pidev stagnatsioon.