Miks töö üle kurtmise asemel hoopis endale otsa peaks vaatama?

Kui paljud lugejad on kasvõi korra mõelnud seda, et “armasta oma tööd” pooldajad peavad olema ühed eriti privilegeeritud inimesed? Kuidas armastada oma tööd, kui pole piisavat haridust, napib rahalisi võimalusi ning igal õhtul on kodus ootamas mitu täitmata suud? Või kui üks kaaslane kavatseb igavesti kodukana mängida ning sul on teise poolena vaja elu lõpuni kõrgel, kuid vägagi stressirohkel kohal vastu pidada? Kuidas saad sa armastada oma tööd, kui kontoris peale draama ja tagarääkimiste muud ei toimugi ning juhil endalgi puudub huvi töö ning kõige enam alluvate vastu?

Kui panna kokku paljude töötajate arusaam ja definitsioon tööst ning tööl käimisest, saab selle tihtipeale kokku võtta järgnevaga: “virin, virin ja veelkord virin”. Kas sina tead näiteks tosin inimest, kes tõesti, täie südamega, armastavad oma tööd? Või üle kümne tuttava, kes vähemalt töökohaga rahul on? Päris kurb lugu, eksole, mida me kõik iseendale ja teistele enda ümber räägime? Kui aga vaadata kogu seda “töö” kontseptsiooni natuke sügavamalt, võib täie tõdemusega mõista, et “mida külvad, seda ka lõikad”.

Suurem pilt – nii eraelus kui tööl

Siinjuures ei hakka ma rääkima mingitest new-age läbi ja lõhki ära nämmutatud tõdedest, vaid tõsiasjast, et kõik siin elus juhtub põhjusega. Suhtesse minnes ning eriti veel abielus olles saame armastust tõeliselt hoida ja toita vaid siis, kui näeme läbi oma partneri rolli meie isiklikus arengus. Kui mõistame sügavuti, et meie teine pool on siin, et meid õpetada ning aidata meil veidigi paremaks inimeseks saada. Miks muidu ta meid niiviisi ja pidevalt ärritab ning kummalisel moel “närvidele käib”?

Olgugi, et armastus ja suhe on üks olulisim aspekt meie elus ja meelerahus, mängib töö samuti ülimalt suurt rolli meie kasvus. Tööl peame käima me kõik, romantilised suhted on aga meie vaba valik. Kuidas aga näha oma töökohta siis samuti võimalusena areneda? Kui vähegi lähtuda “vaimsetest seadustest”, saame me aru, et iga kogemus on millegi jaoks vajalik ning alati õpetlik. Täpselt samamoodi saad sa vaadata ka oma tööd ja kollektiivi. Miks ma olen just selle ala valinud? Aga selle firma? Miks on minu ümber just need inimesed? See draama? See laiskus? Selline stress? Ja selline juht? Miks on mind siia situatsiooni pandud, just täpselt sellisesse? Mida ma pean tegema, et oma õppetundi teadvustada, see ära teha ja seejärel edasi liikuda?

Vastutuse võtmine – mitte kerge, kuid vajalik

Inimestena on meil väga kerge hinnata end ümbritsevaid töökaaslasi pealiskaudseteks, oma otsest ülemust ebateadlikuks ning endale palka maksvat organisatsiooni ebaõnnestumiseks. Raskem on aga märgata, et sa oled ise selle töö endale valinud ning õitsevas, võimalustega Eestis ei ole “piiratud tööpõld” enam väga piisav vabandus. On oluline teadvustada, miks sa sellises situatsioonis oled ning kuidas ennast muuta selleks, et midagi su ümber samuti liikuma hakkaks. Ka lahkumisavaldus on alati võimalus, kuid anna endale enne veel võimalus suurendusklaasi abil iseenda ja oma tegude rolli end ümbritsevas situatsioonis analüüsida ja läbi näha. Jäta hetkeks kõrvale juht, jäta kõrvale kolleegid, asukoht, kitsas kontoriruum ning üürike lõunapaus. Vaata iseendale otsa ja küsi, miks ma sellel töökohal, mida ma niivõrd ei naudi, olen? Miks? Miks? Miks? Ja kas minu võimuses- teades, et annan endast 100%, on võimalik seda muuta?

Ükski inspireeriv artikkel ega motivatsioonikoolitus ei ava su silmi, kui sa ei oska end ümbritsevat sügavalt analüüsida. Sa oled täpselt siin, kus sa pead olema, läbi oma otsuste ja valikute, seega vaid sina saad seda muuta. Ja võib-olla kui sa oma töö idealiseerimise ja teiste kritiseerimise lõpetad, pole muutust vajagi?

Kui me kõik hakkaks iseenda ja oma olukorra eest vastutama, õpiksid meilt ka teised ning võib-olla muutuks ka töö konnotatsioon viimaks ometi arenguks, teadlikkuse praktikaks ning igapäevaseks õppemomendiks. Ning isegi kui sa oma tööd otseselt ei armastada, siis arengut naudime tegelikult ju me kõik?

Autor: Kathleen Kanervikko