Kas sa oled “Võtja” või “Andja” ehk missuguses reaalsuses sa elad?

Vaadates täna oma elu, siis mida sa seal näed? Mõtle korraks oma kodule – tõenäoliselt tekitab see sinus hea tunde. Mõtle korraks oma heale sõbrale – ka temaga on arvatavasti kõik hästi. Mõtle korraks oma kaaslasele – loodan, et tunned tema suhtes armastust. Mõtle korraks oma tööle – soovin, et tunneksid nüüd inspiratsiooni. Ja nüüd mõtle korraks oma tervisele – toitumisele, treeningutele jms -, mida sa tundsid nüüd? Need eluvaldkonnad on väidetavalt meie elu oluliseimad – kodu (pere), lähisuhe, sõbrad, töö ning tervis. See, mida sa nende suhtes tunned, viitab sellele, missuguses isiklikus „universumis“ sa paljudest võimalikest elad.

Kas teadsid, et meie aju võtab igal sekundil vastu 11 000 000 bitti informatsiooni? Hallata suudame aga teadlikult vaid 40 bitti. Teisitiöelduna tähendab see, et me elame lõputus informatsiooni ookeanis, ja meil on igal sekundil minimaalselt 275 000 (11 000 000 : 40) erinevat võimalust oma maailma tajuda. Just see, kuhu me igal hetkel oma tähelepanu 40 bitti suuname, muutub sel hetkel meie kogemuseks, meie reaalsuseks. Seetõttu ongi nii oluline teadvustada enesele erinevate võimalike reaalsuste olemasolu, et nende hulgast meie jaoks kõige kasulikum välja valida.

Meie reaalsus on nagu operatsioonisüsteem

Alati ei ole see aga nii lihtne, sest meie isiklik reaalsus ehk omaksvõetud maailmapilt on meisse nii sügavalt juurdunud, et selle kahtluse alla seadmine tundub olevat võimatu. Selle kinnitamiseks võid endalt küsida, kas see, kuidas sa täna oma kodu, kaaslast (või selle puudumist), tööd ja iseennast tajud, on objektiivne tõde või lihtsalt üks võimalus tuhandetest? Kui sa usud, et see on objektiivne tõde – sinu kodu, suhe ja töö on just sellised, nagu sa neid tead olevat -, siis kas kõik teised inimesed tajuvad neid täpselt samamoodi? Kui ei taju, siis järelikult on see siiski sinu poolt valitud vaade. Kui sa aga tead seda, et see on kõigest sinu poolt valitud vaade, siis kas see vaade on sinu jaoks kõige kasulikum ja väärtuslikum?

Sinu tänane reaalsus – kogu sinu elu nagu sa seda tajud – on justkui operatsioonisüsteem arvutis. Ja mis on Windowsi või OS X eesmärk arvutis? Just, nende eesmärk on juhtida kõiki teisi süsteeme. Täpselt sama toimub ka meiega – meie tänane arusaamine maailmast, meie isiklik reaalsus juhib kõike muud meie elus. Seega, kui sinu elus on midagi, millega sa päriselt rahul ei ole, siis enne selle muutma asumist tasub küsida, kas asi ei ole mitte minu „operatsioonisüsteemis“, mitte välises nähtuses? See ei tähenda, et peaksid kõikidel sind häirivatel asjadel laskma olla nii nagu need praegu on. See tähendab pigem mõistmist, et tegelikult objektiivset maailma ei eksisteeri, vaid kõik on ainult sinu subjektiivne taju maailmast. Ja kuna kõik on ainult subjektiivne taju, siis enne asjade muutma tõttamist tasub see taju üle vaadata – ehk ei olegi vaja oma energiat „päris“ asjade muutmisele kulutada.

Kui sa midagi muuta ei saa, siis proovi uut isiklikku reaalsust

Muidugi satume tihti olukordadesse, kus sekkumine on hädavajalik. Ja see on hästi normaalne. Kuid paratamatult satume aeg-ajalt ka olukordadesse, kus sekkumine ei ole võimalik – asjad lihtsalt on meie kontrolli alt väljas. Just sellistes olukordades on kasulik endale meelde tuletada, et viis, kuidas me hetkel asju tajume, on vaid üks paljudest võimalikest. Ja et olukorda enda jaoks muuta, tasub esmalt tajutud viis üle vaadata.

Näiteks puutun oma töös sageli kokku inimestega, kes oma tööga rahul ei ole. Ning samas ei soovi nad oma tööd ka vahetada. Seega on tegemist olukorraga, kus sa otseselt midagi muuta ei saa (ülemust, töökorraldust) ja ära minna ka ei taha – lõppkokkuvõttes sa muudkui „kannatad“. Samas ei soovi mitte keegi ju elus kannatada. Just siin tasub endalt küsida, kas viis, kuidas ma oma tööd hetkel tajun, on ainuvõimalik?

Üheks heaks erinevate reaalsuste testimise viisiks on endalt küsida, kas ma olen Võtja või Andja? Üldjuhul oleme tööl kõik oma mõtteviisilt Võtjad – me käime tööl selleks, et sealt midagi saada (palka). Kuidas aga paistaks sinu töö, kui vaataksid seda Andja vaatenurgast – mida ja kellele sa tegelikult oma töö kaudu annad?

Alguses võib selline lähenemine kasutu tunduda, sest tegelikult (objektiivselt) midagi ju ei muutu – töö on ikka selline, nagu see on. Jah, seda küll, aga viimaste aastate neurouuringud näitavad, et meie aju jaoks ei ole niivõrd oluline, mis tegelikult (objektiivselt) toimub, vaid see, kuidas me olukorda tajume. Taju on see, mis määrab meie enesetunde ja sellest tuleneva sisemise potentsiaali.

Me kõik teame, et andmine tekitab meis hea enesetunde. Näiteks kui sul on halb tuju, võid kergesti sellest üle saada pelgalt kellelegi komplimenti tehes või kedagi midagi tagasi ootamata aidates. Miks? Sest tegelikult oleme oma olemuselt kõik Andjad. Elu kapitalistlikus konkurentsitihedas ühiskonnas on meid kõiki Võtjateks muutnud. Meile tundub lihtsalt, et seni, kuni endal pole veel kõik soovitud olemas, pole põhjust ka veel anda. Jama on aga selles, et EGO tunneb alati, et kõik soovitud pole veel olemas. Seetõttu ei muutugi paljud meist Andjateks.

Andmise mõju igapäevaelule

Andmisel on aga meie igapäevaelule väga tugev mõju. Näiteks avastasid psühholoogid Marcial Losada ja Barbara Fredrickson, et juhul, kui soovid omada elutervet ja edasi arenevat suhet või suhteid, peab andmine ületama saamise mitmekordselt. Täpsemalt leidsid nad oma uuringutes, et juhul, kui inimgruppides on positiivsete ja negatiivsete väljaütlemiste või üksteisele tekitatud emotsioonide suhe madalam kui 3:1 positiivse kasuks, ei ole need inimgrupid väga edukad.

Siiski on 3:1 suhe alles miinimumtulemus. Parimad meeskonnad on väidetavalt need, kus positiivseid emotsioone antakse (tekitatakse) üksteisele 6 korda rohkem kui negatiivseid (pos:neg suhe 6:1), ja paarisuhetes 5 korda rohkem kui negatiivseid (pos:neg suhtarv 5:1). Viimase tulemuseni jõudis tuntud suhete uurija John Gottman, kes avastas 700 paari analüüsides, et see suhtarv ennustab 94% tõenäosusega, kas paar on 10 aasta pärast veel koos või mitte.

Nagu näha, ei ole andjatel ainult emotsionaalne eelis (st tunnevad ennast paremini), vaid see, kui palju me endast välja anname, mõjutab otseselt, kuhu me elus jõuame. Mõtle oma tööle ja küsi endalt, kellele ja mida ma tegelikult siin andmas olen? Või tunnedki, et oled siin ainult saamas – palka, arenguvõimalusi, tunnustust jms? Kui see hetkel nii on, seisneb põhjus ainult sinu tänases operatsioonisüsteemis – sinu uskumustes, sinu poolt teadlikult valitud isiklikus reaalsuses. Sa lihtsalt oled oma tähelepanu 40 bitti 11 miljonist võimalikust suunanud teguritele, mis on seotud saamise ja võtmisega. Kui soovid aga oma elust ja tegemistest rohkem rõõmu tunda, laienda seda maailmapilti või asenda tänased 40 bitti millegi muuga.

Me elame Multiversumis – missuguse reaalsuse sa valid?

Meil on igal hetkel, absoluutselt igal hetkel, võimalus valida, kuidas me asju näeme. Proovi seda kohe järele sellesama artikliga. Mis mõtteid ja tundeid see sinus tekitab? On see jutt sinu arvates nonsens? Kui jah, siis just sellisel viisil sa hetkel oma reaalsuse lood. See paistab sulle nonsens ainult seetõttu, et see ei haaku sinu ülejäänud operatsioonisüsteemiga. Olukord oleks sama, kui prooviksid Apple arvutile Windows programmi installida. Need lihtsalt ei ühildu. Küll aga õnnestuks see juhul, kui esmalt oma Apple’i Windowsiga varustad.

Sama toimub meiega igal hetkel. Asjad, mis hetkel sulle head, normaalsed ja loogilised paistavad, on seda vaid seetõttu, et need ühilduvad sinu isikliku operatsioonisüsteemiga. Ja sama kehtib asjade kohta, mis sind häirivad. Seega, kui soovid midagi muuta, alusta operatsioonisüsteemist. Aga ära sellega siiski liialt kiirusta – alustuseks hakka lihtsalt märkama seda protsessi enda sees. Ja alles mõne aja pärast võid astuda esimese reaalse sammu. Kiiret pole! On ju vaid üks ja praegune igikestev hetk.