Lihtsusta oma elu: leia esmatähtis ja vabane ülejäänust

Ülehomme lõpeb selle aasta reis Aasiasse. Istun praegu ühes mõnusaimas kohvikus Ubudis, Balil – Bali Buda – , ning jäin mõtlema selle üle, mis tegelikult Eestis elamise ja töötamise positiivseks muudab.

Nutiseadmetest võlutud maailm Hong Kongis

Kõik algas sel aastal Hong Kongist. Kui sa oled näinud telekast Jaapani metroojaamu, kus sajad inimesed üheaegselt rongi oodates ninapidi telefonides istuvad, võid sa ette kujutada, mida kogesin Hong Kongis. See kogemus oli üheaegselt avardav, aga samas ka äratundmist pakkuv. Jah, Eestis ei ole olukord veel nii hull (Hong Kongis kõndisid reaalselt inimesed töölt koju klapid peas ja nina kogu teekonna telefonis), aga sarnaseid ilminguid on märgata küll.

Ja ega ma ise parem ei ole! Olen ka ise korduvalt telefonist Facebooki ära kustutanud ja kõikvõimalikke muid nippe kasutanud, et sellest „imekastist” end eemal hoida. Tuleb tunnistada, et see ei ole lihtne. Selles masinas on alati midagi, mis hetkeks meie tähelepanu millegi „põnevaga” täidaks ja ülejäänud maailmast välja lülitaks. Kas see tegelikult ka nii nauditav on, peab igaüks iseendalt küsima, aga tänapäeva psühholoogia on kinnitanud, et nutiseadmed on kahtlemata vägagi sõltuvust tekitavad imevidinad, mida teatud kontekstis isegi narkootikumidega võrrelda saab.

Sisemist tühjust peegeldavad Filipiinid

Filipiinidele jõudes ei kadunud nutiseadmed meie ümbert ära, vaid nende kõrvale ilmus kära. See kõik sai alguse tegelikult juba Filipiinide lennufirmast Cebu Pacific Air, millesse sisenedes esimest korda reisides kõrvadesse vali diskomuusika kostus.

Ei tahaks kuidagi siinjuures väiklesena paista, aga loosungit „Its Party Time!” võibki ehk üheks Filipiine kirjeldavaks tunnuslauseks pidada. Kui muidu olen kõikjal Aasias alates Sri Lankast kuni Hiinani välja enda ümber pigem kas rahvuslikke vaikseid meloodiaid või Balil koguni kõrvupaitavad spirituaalseid helisid nautinud, siis Filipiinidel kõlas kõikjal lihtsalt kõrvulukustav peomuusika, mis pidanuks meile kõikidele justkui kogu aeg meelde tuletama, et elu käib siis, kui on pidu.

Võib-olla kõlab see üleolevana, aga kahjuks jätsid Filipiinid selle lühikese 10 päeva jooksul meile vägagi sisemist tühjust peegeldava mulje. Kõigel justkui puudus mõte. Või kui mõte oli, siis oligi see lihtsalt ots otsaga kokku tulla ja siit-sealt mõni lisapeeso teenida, et seeläbi endale veidikene parem telefon või muu kaasaegne edusümbol soetada.

Vähene vaimsus viib sisemise tühjuseni

Ma isiklikult tulin selle kõige taustal välja „teooriaga”, et Filipiinid eristuvad paljudest teistest Aasia riikidest tugeva vaimse seotuse puudumise kaudu. Kui Tais või Sri Lankal ringi liikuda, on see tulvil vaimsusest – budismist. Balist ei tasu siinjuures rääkidagi – selles paistab usk vaimsetesse traditsioonidesse välja igal tänavanurgal, igas poes ja kodus. Hiinat ei saa ehk täna pidada väga vaimseks ühiskonnaks (tänu võimul olevale kommunistlikule parteile), aga selle sügavalt vaimsed ja tuhandeid aastaid ühiskonda mõjutanud taoistlikud traditsioonid on visad kaduma. Isegi, kui mõned aastad tagasi ühes rongis kohalik vanem hiina naise minu käest imestunult küsis „Kas tõesti keegi usub Feng Shuisse veel?”, kinnitasid sealsed kohalikud alati, et alateadlikult kasutavad kõik hiinlased feng shuist, taosmist, tai chist ja chi kongist tulenevaid printsiipe selleks, et õnnelik ning edukas olla.

Filipiinidel aga vaimsus mitte kuskilt välja ei paistnud. Paljuski tundusid nad olevat nagu eurooplased (ehk isegi eestlased), kes tegelikult väga elu vaimsemast poolest lugu ei pea (vähemalt seda välja ei näita), mistõttu ongi nende eesmärkideks jäänud vaid materiaalse heaolu poole püüdlemine ja lühiajaliste igapäevaste naudingute kiirtarbimine. Sügavus selle kõige juures puudus.

Pinnapealsus võib ka meie eludes välja paista

Kuidas on täna olukord sinuga? Mis on sinu tänased sihid ja eesmärgid? Kuhu sa soovid oma eluga välja jõuda? Miks sa teed kõike seda, mida sa täna igapäevaselt teed? Ma ei räägigi siinjuures niivõrd suurtest unistustest ja eesmärkidest, mis meil kõikidel olema „peaksid”, vaid intuitiivsest teadmisest, kuhu suunas sa liikumas oled? Ja samuti vastusest küsimusele, miks sa seda kõike teed?

Meeskonnakoolitustel räägime tihti inimestega eesmärkidest, mille käigus täheldan sageli, et ühelt poolt inimesed ei tea, miks nad teevad igapäevaselt seda kõike (sageli lihtsalt selleks, et ära elada), ja teiselt poolt on paljude eesmärgid täiesti pinnapealsed so materiaalsed asjad. Loomulikult aitab sellesse olukorda jõudmisele meie kaasaegne ühiskond tugevalt kaasa – piisab teleka või interneti lahtitegemisest, kui märkad kohe, kuidas meile jälle midagi müüa püütakse. Müümine tähendab aga alati meisse vajaduste tekitamist. Ja kui meis juba vajadus on, on vaja see ju rahuldada. Ja siit see nõiaring alguse saabki.

Mis sinu jaoks tegelikult oluline on?

Pinnapealsusest vabanemiseks võiksime endalt aeg-ajalt küsida:
1) Mis meile tegelikult korda läheb? Mis inimene me tegelikult oleme ja mida elus oluliseks peame?

2) Mis on need asjad, millega ma sooviksin tegelda, kui ma ei peaks igapäevase ellujäämisega tegelema? Kui ma ei peaks palka teenima, siis millega ma tegeleksin? Mida iga päev teeksin?

3) Mis mulle siin maailmas tegelikult huvi pakub? Mis tüüpi uudiseid valdavalt jälgin? Mis raamatuid loen? Kus ja missugustel teemadel on mu igapäevane tähelepanu?

4) Mida ma enda juures parandada sooviksin? Milles ma sooviksin paremaks saada? Missuguseid külgi endas arendada sooviksin?

5) Keda ja kuidas oma elus aidata sooviksin? Kelle heaolu mulle lisaks mu enda ja lähedaste heaolule veel korda läheb? Kuidas ma saaksin neid aidata? Mida ma saaksin teiste nimel rohkem teha ja nendele anda?

6) Kuidas enda loomingulise küljega rohkem kontakti leida? Kuidas rohkem loomingulisust oma ellu lubada? Millega mulle meeldis lapsena tegelda? Miks ma sellega enam ei tegele? Mis mind takistab?

7) Mis tunde minu tänane töö minus tekitab? Kuidas ma ennast pühapäeva õhtul tunnen, kui tean, et homme ootab mind töö? On see pigem positiivne või negatiivne tunne?

8) Miks ma seda tööd teen? Kas ainult palga teenimise pärast või midagi veel? Mida mu tänane töö minu enda elus paremaks aitab muuta? Kas see viib mind mõnele mu unistusele lähemale?

9) Kas tööl käies mõtlen ainult enda heaolu peale või kellegi veel – klientide, meeskonna, juhi? Kas tunnen end töö juures olevat pigem Andja või Võtja? Mis tunde see minus tekitaks, kui keskenduksin tööl rohkem andmisele, teiste aitamisele?

10) Kus ma olen 3 aasta pärast, kui ma jätkan just nii nagu täna elan? Kas ma oleksin sellega rahul, kui järgmise 3 aasta jooksul mitte midagi ei muutu? Mida ma olen valmis tegema ja millest loobuma, et olukorda muuta?

Need 10 lihtsat küsimuste gruppi võiksid meid mõtlema panna ja pinnapealsusest välja kiskuda. Ma ei soovi kuidagi öelda, et sina pinnapealne oled, aga see sõna on mind sellel reisil lihtsalt kummitanud. Isegi praegu, istudes siinsamas Bali Budas ja vaadates neid särasilmseid teenindajaid, küsin endalt, miks nad seda kõike teevad?

Küsisin tegelikult sama küsimuse mõni päev tagasi ühelt healt tuttavalt kohalikult giidilt, millele ta vastas, et ta liigub parema elu suunas liikuda (lastele parem tulevik, et lapsed tulevikus tema eest hoolitseks jne). Ja küsimusele, mida sa õhtuti kodus teed, vastas ta, et vaatan telekat või räägin sõpradega. Ning küsimusele, kas sa kunagi raamatut loed, naeris ta vaid, et balikad ei ole suured raamatusõbrad. Küsisin talt veel mõned küsimused eelpool loetletust, millele enamusele ta ei osanud lihtsalt vastata. Miks? Sest ta polnud kunagi nende küsimuste peale mõelnud. Tema fookus on olnud lihtsalt kogu aeg pinnapealsel ellujäämisel.

Lihtsusta oma elu: leia esmatähtis ja vabane ülejäänust

Tegelikult ei soovi mitte keegi meist elu pinnapealselt ära elada. Üheks viisiks selle vältimiseks ongi endalt aeg-ajalt olulisi (mõnikord ka valusaid) küsimusi küsida. See võimaldab enda elu üle sügavamalt järele mõelda ja õiget fookust seada. See võimaldab enda jaoks olulised asjad esile tuua ning nendega tegelemiseks rohkem aega ja ruumi leida. See võimaldab elu lihtsustada pannes kõrvale pinnapealsuse, mida tänane ühiskond meile ahvatleva ja olulisena esitab, aga sügavamal vaatlusel see täiesti ebaoluliseks osutub. Kuni me aga selle kõige kütkes oleme, ei jäägi meil aega oluliste asjadega tegelda.

Lihtsusta oma elu – leia esmatähtis ja vabane ülejäänust! Olulisi asju võiks olla vähe, mitte üle 5. Mõtle enda jaoks läbi 5 kõige olulisemat asja ja tee iga päev teadlikult midagi nende nimel. Ära püüa kannapöördega oma elu muuta (a la tulen töölt ära ja leian oma unistuste töö jne), vaid hakka samm-sammult ja teadlikult nendele 5 asjale rohkem aega leidma. Tööl. Kodus. Sisemuses.