Miks kogenud juhid hakkavad stressis käituma nagu algajad? Mis ajus sel hetkel toimub?

Sinu viisteist aastat juhtimiskogemust ei maksa piisavalt suure pinge all peaaegu mitte midagi. See ei ole solvang. See on neuroteadus.

Üks kogenud tootmisjuht kirjeldas mulle koolitusel olukorda, mida ta ise siiani häbenes. Suur klient oli ähvardanud lepingu üles öelda, tarneahel oli katki ja kõik vaatasid tema poole. „Ma nägin ennast kõrvalt: ma katkestasin inimesi poole lause pealt, jagasin käske nagu kasarmus ja ühel hetkel ütlesin oma parimale insenerile, et kui ei meeldi, siis uks on seal. Ma olen kakskümmend aastat õppinud teisiti juhtima. Ja kümne minutiga oli see kõik kadunud.“

Tuttav? Rahulikus olukorras oled kannatlik, kuulad, usaldad, delegeerid. Aga kui pinge ületab teatud piiri, ilmub välja keegi teine. Keegi, kes käsib, kontrollib, katkestab ja otsustab mustvalgelt. Täpselt selline juht, kelle üle sa ise kunagi muigasid. Ja mis kõige kummalisem: sa „näed“ seda toimumas, aga ei suuda seda selles hetkes peatada.

Hiljem on piinlik. Sa lubad endale, et järgmine kord oled parem. Ja järgmine kord kordub kõik uuesti.

Hea uudis: see ei ole sinu iseloomu viga. See on sinu aju töökorraldus. Ja kui sa mõistad mehhanismi, saad sellega midagi ette võtta. Mitte selleks, et pinget kunagi enam ei tekiks, vaid selleks, et pinge ei juhiks sinu eest sinu meeskonda.

Mida see lugu meile ajust õpetab

Planeerimine, paindlik mõtlemine ja impulsside pidurdamine toetuvad tugevalt aju otsmikusagara võrgustikele. Ka sellised juhikäitumised nagu kuulamine, küsimine ja enne reageerimist kaalumine vajavad seda, et need võrgustikud saaksid oma tööd teha.

Otsmikukoor on aga stressi suhtes tundlik. Kui olukord tundub kontrollimatu või ähvardav, võib paindlikku mõtlemist toetavate võrgustike töö kiiresti nõrgeneda ning käitumine muutub automaatsemaks. Seda mehhanismi kirjeldab põhjalikult Yale’i neuroteadlase Amy Arnsteni ülevaateartikkel stressi mõjust otsmikukoorele.

Aju võib tajuda nii vihast klienti, ootamatut eskalatsiooni kui ka avalikku kriitikat ohuna, kuigi nende olukordade tegelik oht ja tugevus on erinev. Ja see programm ei vaja sinu viieteistkümmet aastat kogemust. Sel programmil on omad vanad lemmikud.

Mis tuleb siis automaatikana välja, kui uued oskused on hetkeks võrgust väljas? Kõige sügavamalt sissetallatud rajad. Need mustrid, mida sa kasutasid kõige kauem või õppisid kõige varem. Enamiku juhtide puhul on need kontrollimine, käskimine ja ise tegemine, sest just nendega alustasime kõik. Stress ei tee sind rumalaks. See lihtsalt lülitab sisse sinu vanima versiooni.

Miks see meeskonnale nii kalliks läheb

Siin on asjaolu, mida juhid sageli alahindavad: meeskond mäletab sinu halvimat versiooni kauem kui sinu tavalist.

Aju on ohu suhtes erapoolik. Negatiivsed ja ähvardavad kogemused salvestuvad tugevamalt kui neutraalsed, sest ellujäämise vaatest on need tähtsamad. Üks tugev plahvatus koosolekul võib jääda inimeste mällu kauemaks kui paljud rahulikud tööpäevad. See ei kustuta head, kuid muudab inimeste valvsamaks.

Ja tagajärg on vaikne. Inimesed ei ütle sulle, et nad hakkasid sind kartma. Nad lihtsalt hakkavad infot doseerima. Halbu uudiseid pakitakse ilusamaks või lükatakse edasi. Riskidest räägitakse alles siis, kui need on juba realiseerunud. Sina muutud pinge all ja meeskond muutub sinu pinge peegelduses. Täpselt sel hetkel, kui sa vajaksid kõige ausamat infot, hakkab info sinuni jõudma kõige filtreeritumalt.

Kuidas oma aju pinge all tagasi rooli saada

Päriselt aitab kolm asja: märkamine enne, tehnika hetkes ja parandamine pärast.

1. samm: õpi tundma oma esimesi märke. Režiimivahetus ei tule hoiatuseta, sa lihtsalt pole harjunud hoiatust kuulama. Kellel kiireneb kõne, kellel väriseb lõug, kellel tekib tunne, et „ma pean kohe ise sekkuma“.

Mõtle tagasi oma viimasele pingeepisoodile ja leia oma kaks esimest signaali. Need on sinu isiklik suitsuandur. Kui õpid neid märkama, võidad paar sekundit. Ja paar sekundit ongi kõik, mida vaja.

Kui sa ise oma märke ei näe, küsi kelleltki, keda usaldad. Meeskond teab neid niikuinii. Nemad on sinu režiimivahetust näinud kümneid kordi ja oskavad seda kirjeldada täpsemalt, kui sulle mugav kuulda on.

2. samm: kasuta neid sekundeid keha, mitte mõtete peal. Pinge tipphetkel ei tööta eneseveenmine, sest süsteem, mida sa veenda püüad, on võrgust väljas. Keha kaudu ligipääs töötab. Üks aeglane pikk väljahingamine võib aidata kehal erutust veidi vähendada. Klaas vett, püstitõusmine, kolm sammu akna juurde.

Need ei ole esoteerika, need on viisid anda aju otsmikusagarale sekundid, mida ta vajab tagasitulekuks. Kui võimalik, võta paus: „Teeme kümme minutit vahet ja jätkame siis.“ Kui olukord ei nõua kohe reageerimist, võib kümneminutiline paus teha otsuse paremaks, sest sina jõuad enne taastuda.

3. samm: kui plahvatus juhtus, paranda kiiresti ja konkreetselt. Mitte üldine „vabandust, olin eile närviline“, vaid täpne: „Ma katkestasin sind eile kolm korda ja otsustasin sinu eest. See ei olnud õige ja see ei ole see, kuidas ma tahan juhtida.“

Selline parandus ei kustuta episoodi, aga ta muudab selle tähendust: meeskond näeb, et juht märkab ennast ja võtab vastutuse. Usaldus ei kasva mitte sellest, et sa kunagi ei eksi, vaid sellest, kuidas sa eksimuse järel käitud.

Ja pikemas plaanis mõtle ennetusele. Magamata öö, vahelejäänud lõuna ja seitse järjestikust koosolekut langetavad sinu plahvatuspiiri palju madalamale. Juht, kes tagab oma taastumise, ei tee seda mugavuse pärast. Ta hoiab töökorras seda aju osa, mille eest talle tegelikult palka makstakse.

Kokkuvõtteks

Varasem kogemus ei kaitse sind stressiga kaasneva käitumise eest, aga teadlikkus annab sulle valiku. Vahe kogenud ja küpse juhi vahel ei ole see, et küps juht kunagi pinge alla ei satu, vaid see, et ta tunneb oma mustrid ära ja parandab kiiresti.

Põhipunktid, mida kaasa võtta

• Pinge all võib aju otsmikusagara töö nõrgeneda ja käitumine muutuda automaatsemaks.
• Stressis kipuvad esile tulema vanad harjumused: kontrollimine, käskimine ja ise tegemine.
• Meeskond muutub juhi pinge suhtes valvsaks ning võib hakata ebamugavat infot filtreerima.
• Õpi tundma oma esimesi märke, võida pausiga aega ja paranda eksimus kiiresti ning konkreetselt.

Küsimused mõtisklemiseks juhile

1. Millised on sinu kaks esimest märki, et pinge hakkab sinu juhtimist üle võtma? Kui sa ei tea, kes sinu meeskonnast teaks?
2. Millal sa viimati pärast pingelist episoodi läksid inimese juurde tagasi ja parandasid selle konkreetselt, mitte üldsõnaliselt?
3. Mida sa saaksid oma nädalas muuta, et sinu plahvatuspiir oleks kõrgemal, mitte madalamal?

P.S. Kui soovid taastada töös rohkem sisemist energiat, tähendust ja töörõõmu, vaata lähemalt koolitust Töörõõmu sisemised allikad.