Mis on Trumpi vihkajatel ühist videomängu kangelastega ehk mis inimestel viga on?

Maailm on ikka üks jube imelik paik. Inimesed üle maailma süüdistavad Donald J. Trumpi vihkamise õhutamises ja vastutasuks tema väidetavalt “jubedale” käitumisele õhutavad tema suhtes ülimalt intensiivset vihkamist, mida isegi 8000 km kaugusel elavad eestlased saavad igapäevaselt tunda. Kuhuiganes internetileheküljele sattuda, on sappi ja sügavat pettumust propageerivaid artikleid lademetes ja jalaga segada. Trumpi fännid võitlevad sotsiaalmeedias Hillary fännidega, Venemaa toetajaid Putini vihkajatega ja alternatiivmeedia gurud peavoolumeedia tarbijatega.

“Pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad” – ei tundu enam kellelegi korda minevat, magusam on ikka üksteisele pidevalt ära panna ja selles destruktiivses energias võimalikult kaua oma igapäevareaalsust vältida. Demokraatia tähendabki ju sõnavabadust ja seetõttu on vajalik oma ignorantset negativismi kõik kohad täis pasundada. Kõige kurvem on vaadata neid- ülimalt haritud, intelligentseid ja vaimse arengu poole pürgivaid indiviide, kes samuti näljase hundikarja kombel üksteist lõhki rebivad, selle asemel, et mõelda, kuhu see vihkamine meid tegelikult viib?

Inimesed on justkui jätnud oma igapäevaelud pooleli ja peitnud end sügavale peavoolu- ja sotsiaalmeedia maailma nimega Tõsielusari 2.0, millel päris reaalsusega mitte mingit pistmist ei ole. Selle asemel, et muuta iseennast ja oma elu, muudavad nad virtuaalselt maailma, teadmata, et nende tühipaljad hõiked ei lähe mitte kellelegi korda. Selle asemel, et küsida endalt, miks minus on nii palju viha ja ärevust, halvustatakse parema meelega ikka Trumpi – tema ju tõi selle meis kõigis välja, seega tema on süüdi. Inimesed postitavad Melania Trumpi kunagisi modellipilte õelate ja seksistlike kommentaaridega, narrivad Donaldi 10 aastast poega autistiks ning seeläbi näitavad oma lastele jõle head eeskuju ameeriklaseks olemisest.

Tõsielusari 2.0 annab meile nimelt võimaluse “olla keegi” ja “olla eriline”. Kui me tavaelus midagi erilist korda ei saada, saame vähemalt internetis, läbi mitmete filtritite ja kallutatud piltide ning postituste, vägevad kangelased olla. Eriti meeldib meile see, kui tunneme end kuuluvat kuhugi suurde gruppi, kus kõik üksteist toetavad – näiteks antud hetkel Trumpi vihkajate gruppi. Elul on viimaks ometi mingi tähendus – äkki sel põhjusel me siia ilma sündisimegi? Et vihkamist õhutada, selles niigi viha ja kurjust täis maailmas? Kui aga ühel hetkel see illusoorne mullike puruneb, oleme tagasi oma igavas igapäevas, tavapäraste kohustuste ja rutiinse kontoritöö küüsis. Sisemine areng nullis, väline areng samuti nullis– aga tõsielusarjas saime mitu uut “meeldimist” ja veel mõned “järgijad” pealekauba.

Kordan- maailm ja ühiskond peegeldab täielikult maailmas elavaid inimesi. Kui maailm näib ühel hetkel väga sünge ja must paik, tähendab see inimeste kollektiivset ebateadlikkust ja vähest usku armastuse väkke. Olles seal nõiaringis kinni, oleks veel viimane aeg välja astuda ja iseendas vastused leida. Elu möödub kiiremini, kui sa arvatagi oskad ning keegi ei soovi tegelikult oma vähest aega mingis videomängu reaalsuses veeta.