Kas sinu sees elab ka Pisikene Kriitik?

Ja missugune on tema mõju sinu igapäevasele elule?

Meie kõikide sisemaailmas elab terve hulk erinevaid pisikesi “minasid”, keda võib nimetada arhetüüpideks. Mõnikord teadvustame neid ja nende mõju meie igapäevaelule rohkem, teinekord aga vähem.

Üheks selliseks levinud arhetüübiks on “pisikene kriitik”, kellega ise sageli enda sees maid jagan, aga keda ka paljude inimeste puhul märkan. Pisikene kriitik on see hääleke peas, mis otsib kõikjal negatiivset. Ta kohe naudib meile meelde tuletamist, kui halvasti kõik meie elus on ja kuidas keegi meist ikka ei hooli ning meie õnnelik olemise nimel ei pinguta. Psühholoogid nimetavad seda ka kalduvuseks negativismile.

Kalduvus negativismile

Pisikene kriitik ehk kalduvus negativismile on tegelikult esindatud meis kõikides. Alguse on see väidevalt saanud juba väga vanast ürgajast, kui koopainimestena kõikvõimalike väliste ohtude suhtes kogu aeg valvsad pidime olema. Kuigi täna ei pea me enam igapäevaselt reaalse ellujäämise nimel muretsema, arenesime siiski nende tuhandete aasta jooksul välja viisil, et kogu aeg enda ümber kõike ohtlikku märgata juhuks, kui see oht realiseeruma peaks.

Just sellest “võimalikkusest” pisikene kriitik meie sees toitubki. Me võime olla maailma kõige paremal töökohal, maailma kõige paremas suhtes või maailma kõige ilusaimas paigas, leiab pisikene kriitik alati üles midagi, mille kallal viriseda. Kas ikka pole töö juures piisavalt palju arenguvõimalusi või on uus kasutusele võetud tarkvara liiga aeglane, või ei ole kaaslane piisavalt arvestav või ei ole Hong Kongi temperatuur puhkuse jaoks piisavalt sobilik. Ei ole üldse oluline, kuhu oma eluteel satume – pisikene kriitik tuletab meile alati meelde, miks rahul ei tasu olla.

Õpi pisikest kriitikut ohjeldama

Kogu see jutt pisikesest kriitikust ei ole ju midagi uut – me kõik teame oma halbu ja häid külgi. Küsimus on pigem, kas sa märkad hetki, kui ta pead tõstab ja sinu igapäevaseid kogemusi mõjutama hakkab? Me kõik sooviksime oma elu nautida, aga tihtilugu ei takista seda mitte objektiivselt halb olukord, vaid subjektiivselt halb “taju”, mille eest on vastutav eelkõige just meie sisemine kriitik. Seetõttu ongi oluline endalt küsida, mida ma olen valmis nendel hetkedel tegema, kui kriitika jälle võimust võtab?

Ma isiklikult julgustan sind proovima selliseid samme:

  1. Tea ja lepi sellega, et meis kõikides on sisemine kriitik olemas.
  2. Sisemine kriitik ei ole meie vaenlane, vaid sõber – ta on meid elus hoidnud tuhandeid aastaid.
  3. Sisemise kriitikuga ei tasu võidelda, vaid õppida koos temaga sõbralikult elama.
  4. Selleks lõpeta iseenda sisemise kriitikuga samastamine (“ma tegin seda jälle” stiilis), vaid õpi sisemist kriitikut märkama.
  5. Hakates märkama oma sisemist kriitikut õpid teda ohjeldama. Esimeseks sammuks ei olegi rohkem vaja, sest iga kord, kui märkad, et jälle kritiseerid kedagi või midagi, oled juba selle protsessiga samastumise katkestanud ja loonud ruumi iseenda ning sisemise kriitiku vahele.

PS. Üks põnev uuring näitas, et juhul, kui inimesed hakkavad teadvustama, mida nad söövad, hakkab see ajas nende kehakaalule positiivset mõju avaldama (loe: langema). Sama kehtib ka sisemise kriitiku kohta – lihtsalt märka, kuidas ta jälle kritiseerib ning jää lihtsalt vaatlejaks. See ei ole sina, kes räägib. Kui seda märkama hakkad, vabastad end ajas ka kriitiku halvast mõjust.

Lisa kommentaar

Your email address will not be published. Required fields are marked *