Kes me oleme ilma Gucci koti ja BMW’ta?

Tihti kohtame tänaval hästiriietatud või uhketest autodest väljuvaid inimesi, kes janunevad neid mõõtvate ja kadestavate pilkude järele. Mõnikord võib isegi lõbusalt jälgida, kuidas ilusasse autosse sisenev inimene enne istumist kiire pilgu ümberkaudsele viskab, lootes saada enesele kinnitust, et kõik ikka nägid, missugune auto tal on. Kuidas me küll sellise ühiskonnani jõudsime?

Jubedad ühiskonnahaigused

Õnneks ei ole vaja vastuseid kaugelt otsida, sest olin ise üks esmaklassilisi ühiskonnahaiguste ohvreid. Ma olin justnimelt üks nendest õnnetutest, kes kogu oma identiteedi ja maailmapildi omatavate asjade peale üles ehitas. Kuni see kõik siis ühel heal päeval kokku varises.

Ühiskonnahaiguseid on palju, kuid üks levinumaid on kindlasti soov olla, omada, käituda ja välja näha vastavalt ühiskonna poolt seatud standarditele (mis omakorda on kunstlikult tekitatud läbi meedia, Hollywoodi ja marketingi). Kõik inimesed tahavad ju edukad ning hinnatud olla. Me kõik soovime head elu elada, ilusas kodus magada ning uhketes eksootilistes paikades ringi reisida.

Just seda meile marketingiagentuurid (tänapäeval ka väikelaenufirmad) lootuste kaudu pakuvadki: “Sul ei ole veel raha, et endale 4 korruseline maja osta? Pole probleemi, me anname sulle laenu (ja muudame su enda orjaks 30 aastaks). Sa pole veel Maldiividel puhkamas käinud? Noo, kuidas siis nii? Iga edukas eestlane on korra seal ära käinud. Pinguta, ja saad ka käidud. Ära anna enne alla, kui seal käidud saad, sest kõik sinu sõbrad juba käisid seal. Kui tahad tegija olla, pead ka ära käima”.

Need on vaid mõned näited mehhanismist, kuidas meisse igapäevaselt teatud ootusi tekitatakse. On üsna ilmne, et enamus inimestest ei saa endale lubada sellist elu, nagu reklaamides ja filmides näidatakse. Kui ka SMS-laenu limiit juba lõhki on, ei jäägi muud üle kui kriipsunägu pähe manada ja kõiki vihates end tänaval või Delfi kommentaariumis välja elada.

3 idiooti

Dr. Wayne Dyer on öelnud, et inimene samastab end üldjuhul kolme nähtusega: a) tema asjad, b) tema saavutused ja c) teiste arvamused temast. Teisitiöelduna tunneb inimene end just nii eduka, tubli ja väärtuslikuna, nagu on tema asjad ja saavutused, ning mida teised tema kohta räägitavad. Tekib aga küsimus, kes on inimene ilma Gucci koti ja BMW’ta (ehk ilma asjadeta)?

Ma ei osanud sellele küsimusele vastata enne 2006. aasta sügist, kui ükskord oma uhke 5-seeria BMW roolis Männiku ristmikul kahe teise idioodi vahele seisma jäin. Ühele poole vaadates jõllitas mind musta Land Cruiseri roolis olev tõmmu mees. Teisele poole vaadates õgis mind pilguga aga tumesinise S-klassi Mercedese roolis olev 150 kilone “väljaviskaja”. Ja siis see juhtus!

Mul tekkis pilt, kuidas valgusfoori all seisab 3 idiooti (üks nendest siis mina), kes kõik kujutavad ette, et nad jube-lahedad tegijad ning tõelised machomehed. Meil on uhked autod, mistõttu eeldame, et ka kõik teised arvavad, et me oleme tegijad. Tegelikult oleme aga lihtsalt kolm meest, kellel on sarnased unistused (olla edukas, armastatud, hinnatud jne) ja hirmud (äkki keegi ei arva, et olen edukas, äkki jään tööst ilma, äkki mind ei armastata jne), nagu minu taga oleva Toyota Corolla roolis oleval mehel.

Kui meid kõiki neljakesi (kolm idiooti pluss Corolla-mees) Männiku karjääri viia ja seal trussikute väel seisma panna, ei suudaks ükski juhuslik möödakäija eristada, kes kellest kõvem on (sest puudub tegur, millel identiteet tugineb). Kui meid piisavalt pikaks sinna karjääri jätta, sureme nälga, külma või haiguste kätte ühtemoodi, sõltumata, kas mul on liisingus poolemilline või kahemilline auto. See auto on lihtsalt sümbol, mille kaudu ennast väljendan (ja loodan, et teised mind usuvad). See auto ei tee mind kuidagimoodi paremaks meheks. Liiatigi ei tee see paremaks selliseid mehi, kes tegelikult poole oma palgast selle auto liisingumakseks maksavad või selle lubamiseks ühetoalises korteris peavad elama.

Kes me oleme ilma Gucci koti ja BMW’ta?

Peale seda vahejuhtumit Männiku-ristmikul müüsin oma BMW maha ja ei ole seda uuesti endale soetanud. Mõnikord tekib küll tunne, et võiks ju ilusa autoga sõita, kuid mäletades oma “haigust”, ja nähes seda levimas meie ümber, tekib alati küsimus: “Kes ma olen ilma BMW’ta?”. Täna sõidan ma Ford Mondeoga, kuigi majanduslikult võttes võiksin sõita taas samalaadse BMW’ga. Kuid mida see mulle tegelikult annaks?

Iga inimene on erinev, ja nii on erinev ka tema lugu. Minu ühiskonnahaigus ei pruugi olla sama, mis sinul, kuid olen üsnagi kindel, et sellel haigusel on palju erinevaid väljendumisvorme. Ja me kõik oleme sellest haigusest osa saanud, sest meie üheskoos ju selle haige ühiskonna moodustamegi.

Minu BMW-haigus oli üsnagi äärmuslik (kuigi tean üht võlgades sõpra, kelle Bentley -haigus oli veelgi hullem), mis andis mulle hea õppetunni. Kuid alati ei pea see haigus väljenduma asjade kaudu. Nagu Dr. Dyer ütleb, identifitseerime end lisaks asjadele ka oma saavutuste ja meist räägitavate lugude kaudu.

Kõige lihtsam on oma haigusele (harjumusele identifitseerida end asjade, saavutuste ja lugude kaudu) jälile jõuda, kui jälgida, mida me iseendast teistele ja iseendale räägime (ka mõtetes)? Missugused on need tegurid, millele toetume (ja loodame, et teised toetuvad), kui iseendast mõtleme ja räägime? Näiteks võivad selleks olla mõtted nagu “Ma olen selle haigla parim õde, sest mu isa on kuulus arst (loon oma identiteedi oma isa kaudu)”, “Ma olen teistest oma sõpradest parem, sest mul on nendest suurem maja või auto (loon oma identiteedi (laenu) maja / auto kaudu)”, “Ma olen teistest palju edukam, sest ma käisin Maldiividel reisimas (loon oma identiteedi mehe poolt ostetud reisi kaudu)”, “Ma olen teistest palju parem, sest mul on ilusam nägu või suuremad tissid (loon oma identiteedi välimusele, mille kujundamisel pole olnud mul mingit rolli)”.

Ükskõik, missugusele välisele tegurile iseend identifitseerides toetume, on see ajutine ja illusoorne, ning tekitab meile varem või hiljem kannatusi. Ma ei saa kuidagi oma BMW tõttu teistest parem olla, sest mu firma läks pankrotti ja ma kaotasin selle. Isegi, kui mu firma ei oleks pankrotti läinud, oleks see mudel tänaseks vana ja kole, mistõttu peaksin oma identiteedi uuendamiseks pangast uue laenu võtma. Samuti ei saa ma tänu oma välimusele kellestki parem olla, sest ühel päeval olen vana ja kole, ning keegi ei vaata mind enam, et näe, kus on “püss”.

Igasugune enese identifitseerimine asjade, saavutuste ja teiste arvamuste põhjal on väga ohtlik, sest need on mööduvad nähtused ja tekitavad meile ühel hetkel hingevalu. Sellest vabanemiseks peame oma identiteedifaktoreid kogu aeg uuendama, kuid alati ei ole see võimalik. Kui ma vanaks saan, võin ju paar iluoppi teha, aga ühel hetkel näen ikkagi välja nagu kuivanud ploom. Ma võin ju uue BMW endale osta, aga pean arvestama sellega, et 3 aasta pärast pean jällegi hakkama sissemaksuraha koguma, sest see BMW on taaskord vanaks saanud. Kõik välised identiteeditegurid panevad mind oravarattasse ja põhjustavad varem või hiljem mulle psühholoogilisi probleeme.

Kas ilusad asjad on keelatud?

Kas see tähendab siis, et me ei tohiks endale elus ilusaid asju lubada? Kas see tähendab, et kõik ilusate autodega inimesed peaksid oma uhked autod maha müüma? Kas see tähendab, et me ei tohiks püstitada endale eesmärke ja nendest siis unistada ning nende suunas püüelda?

Vastupidi! Me võime soovida kõike, mida elu meile pakub, aga meil ei ole vajadust kujundada nende asjade kaudu enesele identiteeti. Me ei tohiks arvata, et oleme kellestki parem, sest meil on ilusam maja, kallim käekott või sümpaatsem näolapp. Need on asjad, mis kaovad varem või hiljem, ja selle protsessi käigus kannatame eelkõige ise.

Kuidas oleks, kui identifitseerida end hoopis millegi sellisega, mis on kogu aeg meiega ja mis ei ole ajast sõltuv? See tagab oluliselt vähem stressi ning muretuma elu. Kes sa oled kogu aeg? Sa oled inimene. Ka mina olen inimene. Sinu mees ja ülemus on inimesed. Isegi need kaks jõlli, kellega ma koos Männiku-ristmikul machomehi mängisime, on inimesed. Me kõik oleme ühesugused inimesed. Miks mitte siis selle juurde jäädagi?

Lisa kommentaar

Your email address will not be published. Required fields are marked *