Skip to main content
Skip to footer
Kas ka sina oled avastanud mõnikord, kuidas minevik meile nii meeldivalt nostalgiline paistab? Ütleb ju vanasõnagi, et minevikus oli meil ikka muru rohelisem ja taevas sinisem. Kus on trikk?
Trikk seisneb meie ajutöös, meie pidevas mõttetöös. Tegelikult loome ju igal hetkel mälestusi – just praegu loon mälestust tänasest ilusast 20. detsembri õhtust. Küünal põleb, viiruk tossab ja rahu on hinges. Kuid piisab vaid ühest või paarist „valest“ mõttest, et kogu see ilu kaoks. Ja just siin see trikk ongi.
Minevikusündmused on vabad mentaalsetest kattelooridest. Tasub vaid jälgida, kuidas me kogu aeg midagi enda sees arutleme, analüüsime ja võrdleme, ning saamegi jälile sellele, miks me väärtuslikke hetki nautida ei suuda. Need hetked on tegelikult sama ilusad, nagu need meile tulevikus paistma hakkavad, aga hetkel on meil vaja ju kogu aeg midagi enda peas sellele hetkele lisada. Või seda millegagi võrrelda. Või seda kuidagi tõlgendada. Või seda kuidagi hinnata. Me lihtsalt summutame ilusa hetke oma mõtlemisega ära.
Kuna aga mõtlemine toimub ainult olevikus, tundubki minevik nii meeldivalt nostalgiline olevat – me ei saa minevikuhetki enam ülemõtlemise kaudu ära rikkuda. Võib öelda, et need said omal ajal tolle hetke mõtlemise kaudu küll kahjustatud (mistõttu see hetk sel hetkel nii ilus ei tundunudki), aga nüüdseks ei mäleta me enam sellest mõtlemisest mitte midagi. Meie mälestuses on vaid meeldiv sündmus ilma mineviku mentaalsuseta. Näiteks kehtib see hästi romantiliste hetkede kohta, mis meenutades alati romantilisemad tunduvad.
Kuna ütlust „vanasti oli taevas sinisem ja muru rohelisem“ on aastasadu kasutatud, võib tekkida tunne, et siin ei olegi head retsepti olukorra parandamiseks. Me võime küll kõik enesearengu raamatud läbi lugeda ja endale aeg-ajalt seda meelde tuletada, aga mõtlemist ei pruugi see siiski vähenda. Kas jääbki üle vaid nentida, et minevik saab igavesti olema meeldivalt nostalgiline?
PS. Saad alati oma ülemõtlemist testida midagi meenutades ja endalt küsides „Kas sel ajal, kui see kõik aset leidis, tundus see sama ilus ja tore olevat, nagu praegu sellest mõeldes?“
