Miks on hädavajalik leppida ebatäiuslikkusega iga uue asja alustamises?

Hugh MacLeod on öelnud minu jaoks ühe väga tähendusrikka lause: “Headel ideedel on üksildane lapsepõlv”. Mida ta selle all mõtleb, on reaalne fakt, et ükski hea idee ei saa üleöö kuulsaks, vaid vajab pikka, vaevarikast protsessi, et end ühiskonnas õigesse kohta sobitada. Antud protsessi teevad läbi aga vähesed – enamik geniaalseid mõtlejaid lööb juba alguses käega ja keeldub ebamugavasse teadmatusse astumast. Seetõttu on vaid käputäis neid, kes tõesti on tulnud läbi tule ja vee ning pannud oma ideed maksma ja seeläbi inimeste elusid muutnud.

Hiljuti, kui ma oma teises tennisetrennis kohe üldse pallile pihta ei saanud, ütles üks lähedane inimene mulle, et võib-olla ma pole tennist mängima loodud. See lause pani mind aga sügavalt mõtlema tänapäeva inimese allaandmisinstinktile – hirmule läbikukkumise ees. Minu siiras usk ja tõdemus on see, et iga inimene on kõigeks loodud ja saavutab absoluutselt kõike, mida ta soovib – läbi pideva harjutamise, ebaõnnestumise ja iseenda tagant lükkamise, mistõttu on lubamatu väita, et keegi kuskil ei ole millekski loodud. Kurb tõsiasi on aga see, et inimese hirm näidata end ebatäiuslikuna, kogenematuna, kobana ning amatöörina on röövinud talt oskuse panna end ebamugavatesse, mõnikord isegi häbiväärsetesse, olukordadesse.

Pablo Saraste, maailmakuulus viiuldaja, on öelnud järgmise mõtte: “Geenius! Ma harjutasin 37 aastat iga päev 14 tundi ja nüüd nad nimetavad mind geeniuseks!” Täpselt samamoodi võib öelda iga inimene, kelle raske töö tulemusel on midagi imelist sündinud. Loomingulisuse suurimaks takistuseks on aga meie kannatamatu meel – meie ülim soov kiirendada kogu protsessi, märk maha jätta ja üleöö rikastuda. Kuhu jääb aga soov iseennast proovile panna, areneda, igapäevaselt harjutada, midagi uut õppida ja kannatlikult õiget hetke oodata? Kuhu on kadunud nälg iseennast paremaks muuta ning oma algne idee täiuslikkuseni viia?

Inimesed kardavad olla milleski halvad. Nad stressavad ja teevad end maha kui kõik täpselt nende ootuste ja lootuste alusel ei õnnestu. Nad ei luba endal olla ebatäiuslikud ja “rumalad”. Seetõttu ei liigugi paljud algusfaasist kuhugi edasi – jätavad oma imelised ideed sinnapaika ning ronivad tagasi kontorilaua taha, sooja mugavustunde küüniste vahele. Mida nad aga ei taipa on see, et igaüks meist on alguses millegi uue alustamises “kohutav” – olgu see siis tennis, kätepeal seismine, esimene avalik koolitus või startupi ülesehitamine. Me sõna otseses mõttes “sakime” kõiges, mida me esimest korda elus üritame ja see on täiesti normaalne. Harjutamisega tekivad aga oskused ning aastate möödudes võime olla parimad selles, mis meil alguses kohe üldsegi välja ei tulnud.

Elu premeerib neid, kes oma ego lõksudest läbi lähevad ning end haavatavana näidata julgevad. Esimesed raskused on lihtsalt elu poolne “test” võimalusega näidata, mida sa ka siiamaani õppinud oled. Oskus olla ehe ja “täiega sakkida”, kuid sellele vaatamata oma asja edasi teha, näitab tohutut julgust ja sisemist tugevust. Seda oskust ei realiseeri küll paljud meist, kuid meis kõigis on see sisimas olemas ning võttes selle kasutusele, võime muuta rutiinse ja igava igapäevaelu hoopis oma loominguliste instinktide lõuendiks. Ja vot siis alles hakkame elust rõõmu tundma!

Autor: Kathleen Kanervikko

***

“Sisemise Tugevuse Loomine”

Veel viimased 2 kohta hinnaga 149 eur + km!

7. detsembril toimub Motivaatori koolitus neile,
kes soovivad 2017. aasta oma parimaks muuta.
Koolitus aitab enesejuhtimise saladuste abil
endaga tugevamat kontakti luua ja seeläbi oma isiklikke tulemusi parandada.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga