Tag: Edu

Categories
Blogi

Juht, parem kontrolli oma emotsioone või muidu… osa 2

See on jätk artiklile “Juht, parem kontrolli oma emotsioone või muidu …”

Uuringud näitavad, et enamik inimesi kujundab oma käitumismustrid ja sellega kaasneva emotsionaalse intelligentsuse 20. eluaastate keskpaigas. Mida rohkem on inimesel vanust, seda tugevamad on noorena kinnistunud mustrid ning seda raskem on neid muutma ning teadvustama hakata – nad on lihtsalt nii sügavale aju “vooluringi” talletunud. See on ka põhjuseks, miks emotsionaalne intelligentsus juhile hädavajalik on. Vastasel juhul kontrollib tema tujusid ja juhtimisstiili vaid korduv, teadvustamata ning robotlik reaktsioon.

Selliseid juhte aga, kes tõesti juhivad oma meeskondi läbi teadliku arusaama, kuidas nende tujud nende alluvaid mõjutavad ning kuidas nende tunnustav suhtlusstiil ka nende töötajaid motiveerib, on maailmas vähe. Seetõttu lõi Richard Boyatzis 1989. aastal 5-sammu mudeli, mis tuginedes neuropsühholoogilisele uurimustööle, peaks iga usina juhi, kellel on soov ning valmidus iseenda kallal vaeva näha, ajutegevust paremuse poole muutma.

SAMM 1- Kes ma tahaksin olla?

Esimene samm kõikide juhtide jaoks on aru saada, milline juht ta tahaks olla 5-10 aasta pärast. Kuhu ta sooviks oma eluga jõuda? Selles küsimuses peitub meie alateadvuse jaoks nimelt ülim võti. Kui sa kujutad end 5 aasta pärast juhtimas suurt 100 töötajaga firmat, mis on edukas ning kus kõik töötajad armastavad oma tööd ning austavad sind juhina, siis sul tekib sisemine selgus, et praegune juhtimisstiil sind sinna ei vii. Ehk kui tänasel päeval firmal nii hästi ei lähe: töötajatega puudub kontakt ning suvepäevadele registreerivad end vaid vähesed, on siililegi selge, et iseenda käitumist muutmata on 5 aasta möödudes seis veelgi halvem.

SAMM 2- Kes ma praegu olen?

Teine samm on tihtipeale kõige raskem. Miks? Sest selles etapis on juhil vajalik pakkida oma ego kokku ning tunnistada reaalsust- kuidas minu töötajad mind tegelikult näevad? Muidugi, nagu ka Martin Seligmani uurimustöö näitas, näevad edukamad inimesed maailma alati värvilisemates toonides ning usuvad oma võimetesse kordades rohkem, kui vähem edukad. See aga ei välista oma nõrgemate külgede eest vastutuse võtmist ning teiste ausa tagasiside aktsepteerimist. Kes ei tahaks siis oma nõrkusi teada, et nendest õppida ja paremaks tööandjaks, kolleegiks ja inimeseks saada? Ning lähtudes Glenn McEvoy ja Richard Beatty uurimustööst, ennustab juhi tänane tagasiside ka firma tuleviku potentsiaali ja edukust.

SAMM 3- Mida teha, et saada siit, kus ma praegu olen, sinna, kus ma tahaksin olla?

Kolmandas etapis on juhil vaja koostada väga spetsiifiline tegevuskava, et igapäevaselt oma käitumismustreid murda ning uute kasulikemaga asendada. Rääkides emotsionaalsest intelligentsusest juhtimises, on Daniel Goleman viidanud neljale valdkonnale, mida iga hea juht oma tegevuskavasse hõlmama peaks: emotsioonide teadvustamine, emotsioonide juhtimine, emotsioonide äratundmine teistes ja suhtekorraldus.

  • Eneseteadvus ehk iseenda emotsioonide teadvustamine. Eneseteadlikud juhid teavad oma plusse ja miinuseid ning on piisavalt intuitiivsed, et taibata, kuidas nende tuju ja käitumine nende töötajaid mõjutab.
  • Enesejuhtimine ehk võime oma emotsioone juhtida. Sellised juhid oskavad hoida negatiivsed emotsioonid iseendale ning on võimelised oma töötajatele arusaadavalt oma halva tuju põhjuseid selgitama. Need on juhid, kes ei vala oma viha teiste peale välja ning ei kritiseeri ega piitsuta oma töötajaid iseenda tugevatest emotsioonidest lähtuvalt.
  • Sotsiaalne teadlikkus viitab juhi kaastundevõimele ning organisatsioonisisesele intuitsioonile. Need juhid mitte ainult ei oska oma töötajate emotisoone tõlgendada, vaid väljendavad ka oma hoolt ning on vastutulelikud. Sellised juhid oskavad läbi näha ebavajalikku kontoripoliitikat ning on oma väljaöeldud lausete ja väljendatud kehakeelega ettevaatlikud, sest ei taha kedagi solvata ega negatiivselt mõjutada.
  • Suhtekorraldus on võime suhelda viisil, mis on selge ning arusaadav, väldib mõttetuid konflikte ning loob tugevaid sidemeid. Head juhid kasutavad suhtekorralduse tehnikaid selleks, et nakatada oma meeskonda entusiasmi, huumori ja lahkusega ning lahendada konflikte läbi teadliku dialoogi ja üksteise mõistmise.

Kuidas aga neid nelja emotsionaalse intelligentsuse valdkonda igapäevaselt praktiseerida ning millised on kaks viimast sammu Richard Boyatzise 5-sammu mudelis, saad lugeda juba esmaspäevases artiklis: “Juht, kontrolli oma emotsioone või muidu… osa 3” (ilmub kolmapäeval).

Categories
Blogi

Kas elu on sinu jaoks võitlus või koostöö?

Kas elu on sinu jaoks voitlus voi koostoo
Kas elu on sinu jaoks voitlus voi koostoo

Suheldes igapäevaselt oma töös kümnete inimestega, olen hakanud tähele panema põnevat mustrit. Nimelt on meie ümber 2 liiki inimesi:

a) inimesed, kelle jaoks maailm on konkurentsikeskkond, kus on vaja enda eest kogu aeg seista, oma huve kogu aeg kaitsta ja seeläbi võimalikult vähe koostööd teha (sest koostöö võib kedagi teist peale nende endi veel aidata);

b) ja on inimesed, kelle jaoks on maailm koostöökeskkond, kus tuleks üksteist pigem toetada, aidata ja seeläbi “üheskoos” edasi liikuda (sest ainult läbi koostöö on inimkond üldse ju nii kaugele jõudnud).

Kumb nendest oled sina? Kuidas sina maailma näed ja kuidas sa ennast ümbritsevate inimestega käitud? Kas sa jagad teiste inimestega vabalt oma kogemusi, häid mõtteid ja oled olemuselt abivalmis, või teed seda kõike ainult siis, kui see sulle isiklikult kasulik on?

Koostöö vs enesele kasulik koostöö

Adam Grant on oma raamatus “Give and Take” jaganud inimesed tegelikult hoopis kolmeks, mitte kaheks. Ta leidis oma vaatluste tulemusena, et lisaks inimestele, kes on oma olemuselt Andjad (lahked, abivalmid), ja nendele, kes on oma olemuselt Võtjad (isekad ja enesekesksed), on väga paljud meist hoopis Sobitajad. Sobitajateks nimetas ta inimesi, kes on valmis teisi küll aitama ja toetama, aga ainult juhul, kui nendele endile ka sellest “tehingust” kasu võiks tulla.

Just sobitajaid näen enda ümber kõige rohkem. Need ongi üldjuhul inimesed, kes arvavad end olevat Andjad, aga tegelikult “annavad” nad ainult juhul, kui nende omakasu mängus on. Ja nad “keelduvad” teiste aitamisest juhul, kui nad mingisugust isiklikku ohtu tajuvad või lihtsalt sellest enda jaoks mingit isiklikku pointi ei näe (mis on tegelikult üldjuhul ego väljamõeldis).

Kuna olen seda temaatikat palju uurinud ja ka oma koolitustel palju kasutan, ajendaski mind seda artiklit kirjutama üks hiljutine näide enda elust. Nimelt pöördusin ühe tuttava poole küsimusega, kas ta oskaks mulle soovitada mõnda head kujundajat. Kuna olin näinud tema veebis põnevalt kujundatud materjale, mõtlesin lihtsalt aega kokku hoida ja otse küsida, kes need kujundas ning kas saad mulle tema kontakti anda.

Olles ise väga palju sarnastes olukordades olnud, kus minu poole pöördutakse kõikvõimalike erinevate küsimuste ja palvetega, millele olen alati võimalusel ka positiivselt vastanud, tuli mulle suure üllatusena tuttava “keerutav” ja põiklev vastus, kuidas tal ikka ei olegi ühtegi kindlat kujundajat, sest kasutab erinevaid jne. Küsisin siis sõbralikult, et okei, soovita siis ühte nendest, keda oled kasutanud ja enam-vähem rahule jäänud, millele järgnes lihtsalt vaikus …

Ego kardab alati

Ma isiklikult usun koostöösse. Ehk olen ma naiivne ja lihtsameelne, aga ma siiralt usun sellesse, et maailm on üles ehitatud koostööle ning andmisele. Ja isegi, kui inimestele lühiajaliselt tundub, et isekas käitumine võib neile kasulikuks osutuda, näitavad vastavad uuringud (vt eespool nimetatud Adam Granti raamatut) üheselt, kuidas Võtjad ja Sobitajad ei ole nii õnnelikud ja edukad nagu seda on Andjad. Ja seda väga lihtsal põhjusel – kuna nad näevad enda ümber kogu aeg ohtu, ei saa nad lihtsalt oma elu nautida ja sellest lõpuni rõõmu tunda (sest kogu aeg kulub energia sellele, kuidas võimalike ümbritsevate “ohtudega” toime tulla, vähemalt enda peas).

Teisiti öelduna on Võtjate ja Sobitajate puhul tegemist Ego-põhise maailmakäsitlusega. Just Ego on see, mis kuvab meile ümbritsevast maailmast pildi kui kohast, kus tuleb kogu aeg võistelda. Ego kardab kogu aeg, et teistel on rohkem, teistel läheb paremini, mistõttu pean kogu aeg enda huvide eest seisma. Aga kas see pole mitte kurnav ja väsitav elamise viis? Ja mille nimel lõpuks seda teha? Mida me kaitseme? Mida me kardame?

Tule ego müüri tagant välja ja hakka inimeseks

Ma juba tean, kuidas mõned inimesed seda artiklit loevad ja õigustavad isekat käitumist, sest äkki looduses peabki ellujäämise nimel võitlema (tean seda lõpututest diskussioonidest koolitustel), kuid selle õigustuse puhul unustame sageli ära, et loomad võitlevad küll ellujäämise nimel, kuid samas teevad nad karjasiseselt palju omavahelist koostööd. Ja sattudes hiljuti ühte Aleksei Turovski loengut teemal “Meeskonnatöö loomariigis” kuulama, tuli välja, et tegelikult teevad paljud loomad ka liikide üleselt koostööd. Jah, loomad võitlevad ellujäämise nimel, aga ükski loom ei analüüsi perspektiivis, kas mul on ikka rohkem kui temal, või kas mul on ikka suurem kui temal. See kuulub ainult inimeseks olemise juurde. See kuulub ainult ego juurde.

Tegelikult laieneb see teema ka töökeskkonda, meeskondadesse ja meeskonnatöösse tervikuna. Loomulikult peavad kõik inimesed töö juures teatud määral ka oma isiklikke huve kaitsma, aga samas on üksteist toetavas ja koostööd viljelevas töökeskkonnas oluliselt mugavam ja nauditavam töötada ja ka oma isiklikud eesmärgid ära teha. Ja vastupidiselt, üdini konkreerivas keskkonnas, kus tuleb kogu aeg hirmul olla selle üle, et äkki keegi mind ära kasutab või minu teadmisi enda hüvanguks rakendab, või äkki mind hoopis “tanki” paneb, on väga keeruline päriselt oma tööle keskenduda ja tulemuslikku meeskonnatööd teha. See on sama kurnav ja väsitav nagu kogu elu konkureeriva sõjatandrina näha. Pealegi pole sellel mingit mõtet. Miks?

Eespool mainitud Adam Granti raamat näitab ilmekalt, kuidas pikas perspektiivis on Andja-tüüpi inimesed edukamad ja õnnelikumad kui Võtjad ja Sobitajad. On selle põhjuseks siis asjaolu, et inimestele meeldib lihtsalt lahkete ja sõbralike inimestega koostööd teha, mistõttu pakutakse Andjatele üha rohkem võimalusi, või on meie maailm lihtsalt kõige fundamentaalsemal tasandil koostööle üles ehitatud, mistõttu toetab “süsteem” ise Andjaid, kinnitavad uuringud ühte ja sama – mida enam “julged” tähelepanu iseendalt teistele suunata, ja iseenda heaolu tagamise kõrval ka teisi aidata, seda õnnelikum sa pikas perspektiivis oled ning seda kaugemale oma elus jõuda. Tasub kaaluda …

Categories
Blogi

Miks on meil “edust” nii vale arusaam ja kuidas seda muuta?

Miks on meil “edust” nii vale arusaam ja kuidas seda muuta
Miks on meil “edust” nii vale arusaam ja kuidas seda muuta

Sageli defineeritakse “edu” kui “rikkuse, au ning kuulsuse saavutamist”. Kui naeruväärne ja pealiskaudne see ka ei paistaks, usub siiski enamik meist, et edu tähendab justnimelt suursuguseid saavutusi ja karjääriredeli pidevat turnimist. See aga, kui sa oled üles kasvatanud kaks tubli last, ehitanud endale oma kätega ilusa kodu ning hoolitsenud mitmeid aastaid oma haige ema eest, on kaugel edu definitsioonist. Seda mõistetakse ühiskonnas hoopis “keskpärase” elu nime all, mille üle keegi küll uhkust tundma ei peaks.

Kuidas sina enda edukust defineerid?

“Edu” definitsioon pani mind mõtlema, kui tuttav helistas ja ütles tänapäeva ühiskonnas väga üldlevinud lause: “Ma olen juba 25, aga ei ole mitte midagi oma elus saavutanud”. Mida ta “saavutamise” all mõtles, on täpselt seesama arusaam edust, mis meid kõiki igapäevaselt kasvõi natuke kummitab ehk “kuhu sa oled materiaalselt jõudnud; mis on sinu tööpositsioon ning kui edukas firmas sa töötad; kui mitmes projektis osaled ja kui suur on sinu tähtsate kontaktide hulk”.

Järgnevas küllaltki emotsionaalses videos paluti vabatahtlikel hinnata oma edukust 10 punkti süsteemis ehk “Kui edukas sa enda arvates oled?”. Hiljem paluti sama teha nende lähedastel – et näha, kui suur on erinevus sinu nägemuse ja sinu kalli inimese nägemuse vahel sinust.

Enamik inimesi andsid endale väga madala hinde (4-6), kuid kõik nende lähedased hindasid nende “edukust” pigem 9-10 punktiga, tuues välja isikuomadused nagu andekus, sisemine sügavus ja võime iga olukorda nautida ja lõbutseda.

Usutavasti oled sa täna juba edukas

Kahjuks aga enamik meist ei vaata edu nii, uskudes, et me pole siiani “kuhugi jõudnud”, väärtustamata seda sisemist ilu ja headust, mis on tegeliku edu aluseks. Ajades edu välist mõõdet mõõdulindiga taga, unustame me ära kõige maagilisema põhjuse, miks me siia maamunale üldse sündisime – et luua, areneda ja jagada.

Luues iga hetk midagi uut, nt toidu tegemine, arenedes läbi selle ning jagades seda kasvõi ühe lähedase inimesega, oled sa juba piisavalt edukas, et anda endale 10 punkti 10st. Olles hooliv lapsevanem, olles armastav kaaslane, olles kohusetundlik loomaomanik, lahke naaber ja truu sõber, abivalmis kolleeg, tubli alluv jne  – oled sa juba väärt kõike, mida maailmal pakkuda on – olenemata kui suur on su sotsiaalmeedia järgijaskond, palju raha on su pangakontol ning mitu startuppi sa püsti oled pannud.

Strayeri Ülikool soovib muuta maailma, korjates tuhandeid online allkirju, et asendada Websteri sõnaraamatus edu tähendus “rikkuse, au ning kuulsuse saavutamisest” hoopis “õnnetundeks, mis tuleneb headest suhtetest ja isiklike eesmärkide täitmisest”. Määratledes ka enda jaoks “edukuse” ümber ning uskudes iseenda sisemistesse väärtustesse “väliste näitajate” asemel, annad sa võimaluse tunda end väärtuslikuna juba praegu, peegeldades seda edasi ka teistele, kellel samuti seda mõistmist hädasti vaja on.

Categories
Blogi

4 põhjust, miks alandlikkus iga juhi jaoks hädavajalik on

Millisena kujutad sina ette ühe ideaalse juhi arhetüüpi? Kas pigem uhket, karismaatilist ja hulljulget? Või hoopis pühendunud, abivalmist ning alandlikku? Mõjutatuna peavoolumeediast, võime küll mõtiskleda heast juhist kui tugevast natuurist ja perfektsionistlikust “micromanagerist”, kuid tegelikkuses on ideaalse juhi stereotüüp sellest valgusaastate kaugusel. Nimelt on heaks juhiks see, kes teadvustab endale, et tema peamine kohus on teenida oma töötajaid ja seeläbi edendada oma organisatsiooni – mitte endale nime teha ja seeläbi taskud rahaga täita.

Olgem nüüd iseendaga ausad. Tõeliselt hea juht ei ole see, kes oma suuri saavutusi alluvatele ette lauldes pidevalt omaenda kasu peal väljas on, julgemata oma vigu tunnistada ja haavatavust ka kõige kriitilisematel hetkedel välja näidata. Hea juht on see, kes ei juhi läbi oma isikliku ego, vaid on asetanud oma firma ja töötajate heaolu esiplaanile. “Valik olla suurepärane” bestselleri autor Jim Collins kutsub taolisi juhte “5. taseme liidriteks”. Liidriteks, kelle alandlikkus lubab neil keskenduda oma alluvate arengule ja seeläbi viia ka firma aina suurema edu suunas.

Mida aga täpsemalt tähendab alandlikkus juhtimises ning mis on need 4 põhjust, miks see iga juhi jaoks hädavajalik on:

1) Alandlikkus loob keskkonna, kus areng ja õppimine on igati toetatud

Nagu ka Seth Godin on öelnud, tähendab juhtimine oma töötajate ideedele turvalise platvormi loomist. Isekaid juhte aga ei huvita nende alluvate arvamus. Nad on ise “kõige targemad” ja seetõttu lahendavad ka üleskerkivad probleemid ise ära. Teiste liigne arvamusavaldus on neile vaid pinnuks silmas. Alandlikud juhid aga teavad täpselt, et koostöös peitub edu võti. Seetõttu lubavad nad ka töötajatel alati oma panuse anda, propageerivad kõiksugust arengut ning jagavad vastutuse võrdselt laiali, taibates, et kõrgem palgatšekk ei tee juhti targemaks või “kuidagi moodi paremaks” kui tema alluvad.

2) Töötajatel on palju kergem suhestuda alandliku juhiga

Kuna väga edevad, nipsakad ning ülbed juhid loovad alatihti enda ja töötajate vahele suure kaitsemüüri, on töötajatel väga raske nendega samal lainel võnkuda. Pidev uhkustamine ja ülevalt alla vaatamine ei tekita mitte kelleski kunagi head tunnet – veel vähem soovi abivalmidust üles näidata. Seetõttu on kardetuimatel juhtidel alati töötajate seas vaenlasi, kes neid tagaselja sajatavad ja salamisi käkki keerata proovivad. Ühel kahe jalaga maas seisva alandliku ning sõbraliku juhiga on aga igal tavainimesel kerge resoneerida. Töötajad tunnevad ju kiiresti ära, kas juht suhtub neisse kui võrdsetesse meeskonnaliikmetesse või kui alluvatesse, keda ringi kamandada.

3) Alandlikud juhid on läbipaistvamad

Tänapäeva sotsiaalmeedia ajastul, kus inimesed hakkavad vaikselt mõistma korruptsiooni laialdast levikut igas valdkonnas, on töötajatel veelgi suurem vajadus läbipaistva tööpoliitika osas. Ka uuringud näitavad, kuidas firma läbipaistvus ning töötajate rahulolu on aina enam üksteisega seotud. Läbipaistvus töökultuuris tähendab enamjaolt oma töötajatega kõige jagamist – nii õnnestumiste kui ka ebaõnnestumiste. Iseendast kõrgel arvamusel olevad juhid aga ei too iial oma vigu päevavalgele, vaid mätsivad need kiiremas korras kinni. Alandlik juht aga jääb iseendale ausaks, kuna tal puudub “korporatiivne” ego, mida säilitada. Tema eesmärk on ju siiski oma alluvate potentsiaali realiseerimine.

4) Alandlik juhtimisstiil edendab inimesi

“Parim juht ei ole mitte see, kes saadab korda võimsaid asju, vaid see, kes aitab teistel võimsaid asju saavutada” – Ronald Reagan
2014. aastal läbi viidud uuring näitas, et juhi alandlikkus on otseselt seotud tema võimega toetada ja edutada oma alluvaid. Kuna alandlikud juhid on paremad iseenda analüüsis ning oskavad oma tugevuste kõrval teadvustada ka oma vigu, on neil võime ka teiste tugevaid ja nõrku külgi läbi näha. Seeläbi oskavad nad paremini ka oma alluvaid õigele teele suunata, omamata nende üle mingit kontrolli või tahtmata kellelegi midagi tõestada.

Kui Sina juhina tunned, et midagi on justkui valesti ja töötajad ei võta sind sellisena, nagu nad peaksid – vaata julgelt peeglisse. Kas sina saaksid enda kohta öelda “alandlik” juht või oled kinni isekas ja omakasupüüdlikus saavutusvajaduses? Mis on sinu peamine eesmärk juhina? Kas iseend pjedestaalile tõsta või hoopis oma töötajate heaolu eest võideldes organisatsioon õitsema panna? Vastused küsimustele toovad selguse.

Categories
Blogi

Ülivõimas tehnika oma elu paremaks juhtimiseks

Mille järgi sa täna oma elus valikuid teed? On selleks loogika? Intuitsioon? Või hoopis kohvipaks?

Isiklikult olen viimaste aastate jooksul palju inspiratsiooni ja innustust saanud nn 3 lipu tehnikast, mida mõned aastad tagasi täiesti juhuslikult oma elus ikka ning jälle märkama hakkasin. See tehnika ei anna sulle konkreetseid vastuseid sellest, miks sinu elu hetkel just selline on, kuid annab päris palju vihjeid selleks, kuidas edasi liikuda.

Vastupanu vs lubamine

On lihtne märgata, kuidas kõik probleemid meie elus ühest ja samast asjast alguse saavad – VASTUPANU. Just vastupanu elule on see, mis elu keerukaks muudab. Millele me siis vastupanu osutame? Põhimõtteliselt kõigele, mis meile ei meeldi. Piisab vaid sellest, kui hakata ühe päeva jooksul märkama hetki, kui millegagi / kellegagi rahul ei ole, millegi / kellegi peale vihastame või iseendale mõttes rahu ei anna. Need kõik on tingitud vastupanust sellele, mis hetkel sinu kogemuseks ON.

Vastupanu vastand on AKTSEPTEERIMINE. Aktsepteerimine ei tähenda aga leppimist, millel sageli „vägivaldne“ (enese suhtes) maik küljes on, sest me tegelikult tahaksime midagi muud, aga peame siiski leppima. Isiklikult usun, et leppimine on parem kui konstante vastupanu, aga aktsepteerimine on veel parem.

Aktsepteerimine viitab oskusele näha asjade taha, pöörata tähelepanu universaalsetele protsessidele elus ning sügavalt mõista, miks asjad niimoodi just on. Aktsepteerimisega ei kaasne enese suhtes vägivaldset allasurumist, sest aktsepteerimise eeltingimuseks on enesega kontaktis olemine – me märkame küll, kuidas välismaailm meid sündmuste ja teiste inimeste kaudu kogu aeg sekkuma õrritab, kuid terviklikkuse tunne kontaktis iseendaga lubab meil siiski pelgalt vaatlejaks jääda. Ning just seepärast on iseendana ka ümbritsevat maailma palju lihtsam aktsepteerida.

3 lipu süsteem aitab jõuda kulgemisse

On aga olemas ka kolmas tee vastupanu ja lubamise kõrval – KULGEMINE. Kulgmine tähendab koostööd saatusega, elu endaga. Kui vastupanu otsib põhjendusi selleks, miks kõik valesti on, mistõttu me ei saa õnnelikud olla, ja aktsepteerimine otsib põhjendusi selleks, miks kõik juba hästi on, mistõttu peaksime kogu aeg õnnelikud olema, siis kulgemine aitab märgata universaalseid signaale selleks, et võimalikult vähe vastupanu ja võimalikult palju aktsepteerimist kogeda võiksime.

Isiklikult kasutangi selleks 3 värvi lipu süsteemi, millest igal värvil on meile elu poolt oma individuaalne sõnum. Rohelised lipud on olukorrad elus, millele ei tundu vähimatki vastupanu ilmnevat. Näiteks otsustad töökohta vahetada, misjärel lööd CV-Keskuse lahti ja sealt vaatab sulle esimese asjana vastu sinu unistuste tööpakkumine. Teed sinna kiire kõne ja saad personalijuhilt teada, et täna on viimane päev oma CV saatmiseks. Avastad seejärel, et vajad aega oma CV putitamiseks, misjärel tuleb sulle kõne praeguselt ülemuselt, et võid päeva teise poole seoses tuletõrjeõppusega vabaks võtta. Selline stsenaarium on puhas roheline lipp – tee on valla ning elu toetab su otsust töökohta vahetada.

Kollane lipp oleks see olnud juhul, kui peale kõnet personalijuhile tuleb sinu ülemus su juurde jutuga võimalikust uuest ning parema palgaga töökohast samas firmas. Sinu jaoks on need kaks täiesti üksteisest sõltumatut sündmust (soov töökohta vahetada ja juhi ettepanek), kuid kui suuremat pilti vaadata, näeme siin sünkroonsust. Kollase lipu puhul anna endale aega. Ära osuta vastupanu kummalegi, vaid vaata, kuidas asjad kulgema hakkavad. Jah, tõenäoliselt läheb ära võimalus kandideerida sinu poolt leitud töökohale, aga ehk ongi elul sulle hoopis midagi paremat varuks.

Punane lipp oleks see olnud juhul, kui peale töökoha vahetamise otsust püüad minna CV-Keskuse lehele, aga korduva proovimise tagajärjel leht lihtsalt ei avane. See on konkreetne punane tuli, mis võib viidata sellele, et sinu aeg ei ole veel käes sellelt töökohalt lahkuda. Selleks võib mitu põhjust olla – ehk on elul sulle varuks ka siin mõni positiivne üllatus lähitulevikus, aga põhjuseks võib olla ka mõni muu õppetund, mis sul sellel ametikohal veel lahendamata on. See ei tähenda, et sa ei tohiks enam kunagi kaaluda töökoha vahetust, vaid anna endale aega – mõtiskle selle üle, miks elu ei soovi, et sa siit lahkuksid, proovi midagi teha teistmoodi, ja kui midagi ei muutu, hakka mõne aja pärast töökohavahetust uuesti kaaluma. Võta endale lihtsalt aega.

Kokkuvõte

3 lipu teooriasse võib suhtuda kahel viisil: a) see on muinasjutt b) tasub proovida.

Esimesel juhul kasutame kõikide oma otsuste puhul loogilist mõistust, sest see tundub end igati õigustavat. Kahjuks võid aga viimases väites kahtlema hakata, kui päriselt selle õigsust kontrollima proovid. Vaata oma minevikku ja küsi endalt, kas kõik sinu argumenteeritud otsused on õiged tundunud. Muidugi ei ole! Asi on lihtsalt selles, et meil on otsuste langetamiseks nii piiratud hulk infot, et see lihtsalt ei võimalda alati õigeid otsuseid langetada.

Näiteks eelpool kirjeldatud näite puhul on sul olemas ainult info, et soovid töökohta vahetada – sul on „tunne“. Aga sul puudub 99,99% infot sellest, kuhu see tunne sind hetkel viia võib. Sul puudub info selle konkreetse pakkumise teiste kandidaatide kohta, personalijuhi eelistuste kohta, ja lisaks kõikide teiste tuhandete pakkumiste kohta, mis võivad CV-Keskusesse näiteks nädala pärast ilmuda. Samuti ei tea sa, mis toimub sinu juhi peas, millel võib sinu heaolule otsene mõju olla jne.

Just info piiratus on põhjus, miks lippude tehnikat kasvõi natukene maitsta tasub. Kuigi meie haridussüsteem soosib täna jätkuvalt tugevasti argumenteeritud, põhjendatud ja loogilisi valikuid, ei ole need sageli õiged. Ning seda just seetõttu, et me ei usu vähimalgi määral sellesse, et ehk oleme inimestena rakukesed suuremast organismist nimetusega Loodus, mis toimib teatud universaalsete seaduste baasil, kuid mille kohta teadus ja loogika veel midagi öelda ei suuda. Nii nagu üksik rakk meie kehas ei saa individuaalset elu elada, ei saa seda võib-olla teha ka indiviididena meie – me peaksime oma otsuste ja valikute puhul arvestama võimalikult palju ka meid ümbritsevaga. Kahjuks puudub meil aga vastav informatsioon. Ja just seda auku lippude teooria täita aitabki.

PS. Ära muutu palun fanaatiliseks. Lihtsalt hakka märkama hetki, kui elu sulle sõnumeid saadab ja võta mõnest sõnumist kinni ning katseta. Sa võid üllatuda.

Categories
Blogi

Mis juhtub, kui me ei jälgi pidevalt, mis toimub meie peas?

Meie elu Juhtimiskeskus asub meie peas. Kuigi see ei ole uus tõde isegi 6 aastasele lapsele, ei tea paljud, mis selles Juhtimiskeskuses igapäevaselt toimub – on seal rahu ja stabiilsus, või sõda ja kaos?

Küll õpetatakse meid juba varem kui 6-aastaselt enda keha eest hoolitsema (seda kasima, sporti tegema jms), aga meile ei räägita sõnagi sellest, kuidas oma „vaimu”, oma mõistuse eest hoolt kanda. Kui keha tunneb end halvasti, võtame rohtu ja poeme sooja teki alla, et parem hakkaks. Kui aga meie pea end halvasti tunneb (loe: on muremõtteid täis ja hirmul), soovitatakse lihtsalt mingi asendustegevus leida, et halvad mõtted tahaplaanile jääksid.

Meie ühiskond tegeleb tagajärgedega, mitte põhjustega. Just nii nagu ka tänapäeva meditsiin. Mõlemad sekkuvad siis, kui midagi on juba valesti, inimene kannatab. Miks me ei võiks olla aga ennetavad ja uurida, mis on nende kannatuste taga?

1. Me liigume alati selles suunas, millel on meie tähelepanu.

Kuigi paljude jaoks tundub see müstiline, liigume tõesti alati selles suunas, millel on meie tähelepanu. Kui see on negatiivsel, liigume negatiivse suunas. Kui see on positiivsel, liigume positiivse suunas. Proovi ise järele!

Ärgates hommikul üles ja keskendudes kõigele halvale, mis sinu elus praegu on, on väga keeruline edukat müügikõnet teha või inspireerivat artiklit kirjutada. Selleks pole lihtsalt energiat ja tuju. Pigem tahaks mossitada, magama tagasi pugeda või lihtsalt niisama tühjusesse vahtida. Resultaat? Null arengut.

Ärgates aga hommikul üles ja osates pea mõttetust pahnaks tühjaks teha, ja viies tähelepanu positiivsele ning uutele võimalustele, siseneb meisse ka värske ning positiivne energia, lubades poolikuid asju lõpetada või uusi asju ette võtta. Ja seda energiliselt ja teotahteliselt. Resultaat? Edasiliikumine.

Soovitus: Alati, kui end halvasti tunned, uuri, millel on sinu tähelepanu. Märka, kuidas halbadele asjadele keskendudes pilt kole tundub, mistõttu ei taha isegi millegagi tegelda. Õpi seda märkama ja nendest mõtetest lahti laskma, sest see, millel on sinu tähelepanu, selle suunas elus liigud.

2. Alateadvus ei mõista „EI”-tähendust

Teine väga oluline teadmine sellest, mis meie Juhtimiskeskuses toimub, puudutab negatiivse ja positiivse eristamist või siis „tahan” vs „ei taha” eristamist. Kui sa päriselt hakkadki jälgima, millel sinu igapäevane tähelepanu on, võid avastada, et suure osa ajast on see asjadel, mida sa tegelikult oma ellu ei taha – sa muretsed, analüüsid ja käsitled oma mõtetes asju, mida sa tegelikult vältida sooviksid. Seda võib nimetada ka „Tahan-ei taha” paradoksiks: kuigi me tahame kõik ilusat ja head elu, mõtleme suure osa ajast asjadele, mis meid õnnetuks teevad. Vaata ise järele!

Korras olevad asjad ei vaja ju meie sekkumist – need on niikuinii korras. Las nad olla, sest need tekitavad meile rõõmu. Küll aga vajavad sekkumist asjad, mis ei ole päris korras veel. Nendega tuleb tegelda, need asjad tuleb korda saada. Ja nii hakkabki meie tähelepanu triivima asjadele, mida tegelikult oma ellu ei taha. Jama on aga selles, et need asjad ei lõppe mitte kunagi otsa. Isegi, kui mõned asjad õnnestub korda teha, loob mõistus kogu aeg uusi sellist tüüpi kannatusi juurde. Mõnikord isegi kõige jõhkramal viisil – me arvasime, et mingi muudatus toob meile rahu, aga lõpuks, kui see on juhtunud, avastame, et see pole siiski päris see. Ning kõik hakkab otsast peale.

Ja siit „psühhoteaduslik” tõde: kuna alateadvus ei suuda eristada negatiivset positiivsest, vaid salvestab kõik meie „soovid” üles ühtemoodi, võib see tõlgendada kõike seda, mida me ei soovi, millenagi, mida soovime (sest muidu ju me ei tegeleks sellega nii suure osa oma ajast). Seetõttu tuleb eriti valvas olla selle suhtes, mis meie Juhtimiskeskuses toimub, sest lisaks sellele, et me liigume instinktiivselt selles suunas, millel on meie tähelepanu, muutume ajas selliseks inimeseks, millega valdavalt tegeleme. Me ju kõik teame positiivseid inimesi, sest nad oskavad elus keskenduda rohkem rõõmudele. Ja samas teame neid, kes on kogu oma elu püüdnud kõike kontrolli alla saada ja näevad seetõttu juba 30-aastaselt välja nagu 55.

Soovitus: Teadvusta endale, et oleme just sellised inimesed, millest valdavalt mõtleme, sest meie pikaajalised mõttemustrid vormuvad alateadlikeks uskumusteks. Ja kui me keskendume kogu aeg negatiivsele, muutumegi ajas negatiivseks inimeseks, kellega ei ole teistel hea suhelda ja ka meie toimetulekuvõime elus langeb.

3. Me suudame korraga keskenduda vaid ühele asjale

Kuigi paljud usuvad veel täna, et mitme asjaga korraga tegelemine (multitasking) on efektiivne, on tõenäoliselt paljud ka kogenud selle tegelikku hinda – läbipõlemine, pidevatest katkestustest tekkivad vead ning tegevuselt tegevusele ümberlülitustest tekkiv täiendav ajakulu (ühe uuringu kohaselt pikeneb ülesande sooritamine multitaskingu kaudu keskmiselt 25%). Psühholoogid ütlevad täna üheselt, et meie tähelepanu saab korraga olla ainult ühel asjal. Igal muul juhul me katkestame regulaarselt oma tähelepanu ning hüppame ühelt tegevuselt teisele, mis lõppkokkuvõttes ei suurenda, vaid kahandab meie efektiivsust. Proovi ise järele!

Pane enda ette umbes 1 meetrise vahega tass teed ning mobiiltelefon ja püüa nendele korraga täielikult keskenduda. See tähendaks, et sa suudad lugeda näiteks mobiiliekraanilt uut e-kirja ja samal ajal kirjeldada teetassil oleva Rooma vaate üksikasju. Me mõlemad teame juba praegu, et see pole võimalik, sest ainuke viis seda teha, on pidevalt hüpata tassilt telefonile ning vastupidi ja siis vähehaaval kummaltki infot koguda.

Siin on üks erand. Aju suudab paralleelselt teha ülesandeid, mille ta on harjumusena ära salvestanud ja muutnud selle seeläbi automaatseks. Kui sa tead peast, mis sellel Rooma pildil on, võid sa hajutatult oma tähelepanu nendel objektidel hoida ja süvenemata rääkida, mis sellel pildil on (iseasi, kui hästi sa suudad nüüd e-kirja süveneda).

Missugused on aga valdavad ülesanded töö juures? Kas sellised, mida oleme varem teinud ja mis ei nõua meie tähelepanu, või uued ning värsked? Kliendikõne? Osalemine koosolekul? Kirjale vastamine? Pakkumise koostamine? Kõik need nõuavad meie tähelepanu. Täna teevad masinad ära need ülesanded, mille saab automaatseks muuta. Nende masinate nimi on arvuti. Arvuti suudab väga hästi multitaskida, mistõttu ongi ülesanded, mis nõuavad intellekti ja loovat lähenemist, jätkuvalt inimeste pärusmaa.

Soovitus: Oluline ei ole ainult see, mis toimub alateadvuses ja kuhu see meid viib, vaid ka see, mis toimub just praegu. Siin ja praegu. Alateadvusesse on salvestunud programmid, mis meid juhivad, ja üks nendest programmidest on „multitaskeri” programm. Inimesed, kes tõesti usuvad, et nad suudavad mitut asja korraga teha ja ei ole valmis isegi teist lähenemist proovima, on lihtsalt totaalselt kinni oma alateadlikus programmis. Kohtan seda meeskonnakoolitustel päris tihti, kui räägime isikliku efektiivsuse suurendamisest – mõni ütleb, et ta on ajajuhtimisega hädas, aga kõikidele uutele ideedele seisab ta ka vastu, sest ta ei usu nendesse.

Just see näitabki, kuidas me liigume selles suunas, millesse usume – me usume, et ükski asi ei aita meid, mistõttu jääme üha enam oma tegevustega hätta. Samuti näitab see, et alateadvus ei erista „ei’d” „jah’ist”, sest need inimesed keskenduvad ainult sellele, mis ei ole võimalik, tugevdades seeläbi kogu aeg oma alateadlikku programmi. Ja kolmandaks, ärka üles. Elu toimub praegu.

Categories
Blogi

Miks kindel identiteet sind kõiges tagasi hoiab ja vähehaaval su unistused purustab?

Kui kõik lugejad saaksid virtuaalselt oma parema käe tõsta, kui nende identiteet on elu jooksul vähemalt sadu kordi muutunud, ümbritseks meid arvatavasti päris muljetavaldav kätemeri. Või ka mitte? Sest paljud meist nimelt ei teadvusta endale identiteedi kui minapildi pidevat muutumist ning seetõttu hoiavad kinni oma fikseeritud maailmavaatest, kandes mineviku tõdemusi pommina kaelas. Fikseeritud arusaam iseendast ja end ümbritsevast on aga kõige ohtlikum viis elada spontaansusele orienteeritud elu, pimestatuna elu muudatustega kaasnevale võlule.

“Iseendaks olemine on tegelikult üks ohtlikumaid asju, mida inimene uskuda võib”

ütleb “Rework” raamatu autor David Heinemeier Hansson. Mida ta selle all mõtleb, on see, et meil on väga kerge jääda kinni oma kindlasse kivistunud identiteeti ja valetada endale, et me oleme ehedad ja ei soovigi end muuta. Meil on nii kerge uskuda, et pärisime enda isepärasuse oma vanematelt või mineviku kogemustest ning seetõttu ei peagi oma halbadest käitumismustritest vabanema. “Elu on meid selliseks vorminud ja jutul lõpp”, kõlab paljude inimeste suust, kes ei soovi kuidagi oma tegude ja käitumise eest vastutust võtta. Samasugust ohvrirüüd kannavad ka teised, kes kuidagi oma “sisemise monoloogi ehk egoga” konflikti ei soovi minna ning seetõttu oma nõrkused ja möödalaskmised raskete kogemuste najale riputavad.

Minapilt on pidevas muutuses

Tõsiasi on aga see, et identiteet muutub igapäevaselt. Sa ärkad täna ühe idee ja arusaamaga elust ning homme hoopis teisega. Ühel päeval oled sa eeskujulik taimetoitlane, teisel päeval ajad aga kahe suu poolega vorstikesi sisse. Minevikus olid sa üksik maailmarändur, hetkel aga abielumees nelja lapsega. Möödunud aastad tõid sulle suure edu ja finantsilise vabaduse, täna redutad aga teiste hipidega Hispaania koobastes. Mida kiiremini sa harjud mõttega, et su maailmapilt muutub sama kiiresti kui sinu toiduisud, seda kergem on sul leida üles kontakt oma sisehäälega, mis sind intuitiivselt erinevatesse kogemustesse viib. Olles kivikujuna aga oma eilsetes arusaamades kinni, halvab su elu igavikuline stagnatsioon, kus areng ja õpe asendub pideva vajadusega oma kaua ehitatud kindlust kaitsta.

Tähtis on nimelt mõista, et sõna “ehedus” ei tähenda seda, kes sa lapsena olid ning seda, kes sa olid ka minut aega tagasi. Ehedus tähendab ainult praegust hetke ja antud hetkel tekkivat tunnet. Ma võin olla enda meelest maailma ekstrovertsem inimene aga kui mul praegusel hetkel on tunne, et ma soovin iseenda sünnipäevapeolt lahkuda, sest tahan üksi olla, siis olen ma iseenda vastu ehe. Ehedusel täpsemalt ei ole mitte midagi pistmist sellega, kes sa kunagi olid ning millised olid su mõtted ja kogemused, sest antud hetkel oled sa uus inimene ja peaksid lähtumagi sellest.

Et saavutada seda, mida Sul ei ole, pead sa muutuma kellekski, kes sa hetkel ei ole – oma ideaaliks.

Kui sa kedagi näiteks väga palju armastad või sul on töö, mille nimel annaksid sa kõik, siis sa ei hooli sellest, mis inimene sa oled. Sa ei hooli oma nõrkustest ja puudustest, vaid sa teed kõike selle nimel, mida sa armastad. Kui sa ei oska ja ei tea, siis sa õpid. Kui sul napib aega, siis sa võtad selle. Kui sul puuduvad tutvused, siis sa leiad need. Kui sul pole piisavalt raha, siis sa otsid võimalusi, et see raha hankida. Seega, kui sa soovid elu, mida sul hetkel ei ole, pead sa ise olema rohkemat, kui sa hetkel oled. Ehk sind ümbritsevat asjaolud on alati sinu enda peegeldus – kui sa ennast ei muuda, ei muutu ka ümbritsev kunagi. Jim Rohn on öelnud targad sõnad: “Edu pole võimalik jälitada. Sa pead saama kellekski, kes edu oma olekuga külge tõmbab”, ning see vajabki pidevat identiteedi muutust ja sellega kohanemist. Sa võid ju praegu arvata, et sinust ei saaks kunagi kirjanikku, aga ühel hetkel kui ideaalne ja sind ennastki hämmastav mõte kerkib ning sa hakkad seda innustunult paberile toksima, võib su uskumus üsna kiiresti puruneda.

“Ma ei ole see inimene, kes …” on lause, mida me peaksime iga hinna eest vältima, sest sa ei või kunagi teada, milline inimene sa järgmisel hetkel oled. Ning selles peitubki kogu elu võlu. Milleks istuda siis identiteedikünka otsas, kui tõelised Ameerika mäed ootavad julge rinnaga vallutamist?

Autor: Kathleen Kanervikko

***

“Sisemise Tugevuse Loomine”

SOODUSHIND 99 eur+km veel ka sel nädalal

7. detsembril toimub Motivaatori koolitus neile,
kes soovivad 2017. aasta oma parimaks muuta.
Koolitus aitab enesejuhtimise saladuste abil
endaga tugevamat kontakti luua ja seeläbi oma isiklikke tulemusi parandada.

[button-green url=”https://motivaator.ee/avalik-koolitus-sisemise-tugevuse-loomine/” target=”_self” position=”center”] Uuri lisa või registreeri end koolitusele [/button-green]

Categories
Blogi

Unusta motivatsioon ja keskendu hoopis sellele..

Me kõik võime ühest suust kinnitada, et olles motiveeritud ja entusiastlikud, saavad asjad justkui iseenesest tehtud – oleme kuidagi pühendunud ja fokusseeritud ning ei lase end pisiasjadest häirida. Ometi peab tõdema, et sellised perioodid kestavad vaid üürikese aja meie igapäevareaalsusest ning me ei suuda kuidagi end pidevalt motiveerituna hoida. Põhjus on nimelt selles, et motivatsioon on samasugune tunne nagu kurbus ja rõõm, ning nagu tunnetega ikka- nad mööduvad. Kui motivatsioon on aga tühipaljas tunne, siis kas me tõesti raiskame oma aega, et sellest kümne küünega kinni hoida ning vajadusel selle tunde naasmist lausa nädalaid, kuid või isegi aastaid oodata?

Kunstnik Chuck Close väidab, et teda pole ühelgi hetkel oma karjääri jooksul vaevanud “inspiratsioonipuudus”, sest:

“Inspiratsioon on amatööridele – ülejäänud meist lihtsalt ilmuvad kohale ja teevad oma töö ära. Nimelt leiab tõeline kunst aset siis, kui sa pidevalt teed seda, mida sa teed, ning läbi selle tegevuse avanevad ühel hetkel uksed, mis viivad sind loominguni, millest sa kunagi isegi unistanud ei ole. Ma ei usu, et diivanil inspiratsiooni kerkimist oodates, sama võiks juhtuda”.

See teadmine, et me ei pea igapäevaselt Suurt Hiina Müüri ehitama, vaid lihtsalt kohale ilmuma ja oma töö ära tegema, on tegelikult vägagi vabastav ja loogiline. Enamik meist otsib motivatsiooni ja inspiratsiooni ju igast võimalikust ukseavast- käime erinevates töötubades, kursustel, loeme motivatsiooniraamatuid, artikleid, kuulame inimeste nõu, keda me personaalselt isegi ei tunne jne. Kas see on aga paljulubav? Ning kas inspiratsioon on midagi välist, mida saab taga ajada või selle tuleb ise oma raske tööga luua – jääb lahtiseks.

Elizabeth Gilbert on kunagi öelnud, et “Tehtud on parem, kui hästi tehtud”. Oodates motivatsiooni ja kirjutades ühe hea artikli aastas on ju suures pildis ilmetum kui kirjutades igapäevaselt ning arenedes aina paremaks kirjanikuks. Ja see ei käi ainult loominguliste tegevuste kohta, vaid kõige kohta elus. “Ilmu kohale ja tee oma tööd” on moto, mida sa võid kasutada ükskõik mille kohta, sest läbi igapäevase praktika ja pideva harjutamise, saab sinust meister absoluutselt igal alal. Ja see on fakt.

Sul ei ole vaja motivatsiooni kui alati mööduvat tunnet, vaid selgekäelist pühendumust sellele, mida sa teed. Pühendumus tähendab distsipliini istuda iga päev oma laua või kontorilaua taha ja teha vajalikud asjad ära. Pühendumus tähendab hakata pihta ka siis, kui sul ei ole tuju, tahtmist, soovi ning sa lihtsalt ei tea – mida, kuidas ja kas. Tuju on ju samuti mööduv nähtus, sama käib tahte ja soovide kohta – nad muutuvad igal hetkel. Pühendumus oma kirele, oma sisemisele kutsele või eesmärgile on aga midagi, mis jääb pikemaks püsima ning mis sünnib sinu seest.

Tehes kindla otsuse, et sinu elu ei sõltu enam ebastabiilse seisundi otsingutest ja sa lihtsalt astud igapäevaselt samme selleks, et midagi teoks teha, võib muuta sind viimaks ometi vastutajaks selle eest, kuidas asjad on ja kuidas nad tegelikult olla võiksid. Ja võttes isikliku vastutuse oma edu ja elutee eest – võib muuta kõik..

Categories
Blogi

Ütle mulle, mida Sa täna tegid ja ma ütlen sulle, milline Su tulevik välja näeb

Jah, sul on õigus- see on üks järjekordne motivatsioonist tulvil artikkel, mis enamikel inimestel karvad turri ja silmad tülpimusest kissitama ajab. Seda motivatsiooni tuleb ju igast august, ometi on raske palja teooriaga midagi ette võtta ja reaalselt ära teha. Uusaastaresolutsiooni paneme kapinurka seisma juba teisel nädalal, viiest trennipäevast nädalas saab üsna pea pigem maksimaalselt kolm ning nii need päevad lähevad – aina kaugenedes sellest, mis inimpotentsiaalil meile tegelikult pakkuda on.

Olles üks nendest, kes läägetest motivatsiooniartiklitest suure kaarega mööda vaatab, olen avastanud ka teistes enda ümber sarnase mustri. Kes ikka tahaks igapäevaselt tõele otsa vaadata? Eriti sellisele tõele, mis ammu juba pead tõsta on üritanud, kuid igal võimalikul viisil tagasi alla tambitud saab? Tänapäeva maailmas on nimelt raske elada vales, sest igal pool näeme ja tutvume inimestega, kes pingutades ja nüüdisaja maailma väärtusi ära kasutades tõesti oma unelmate elu elavad.

“Uskuda millessegi ja mitte selle järgi elada, on ebaaus.” – Gandhi

Kui palju aitavad näiteks sinu igapäevased toimetused sinu unistuse tööle, suhetele ning elule kaasa ehk kui suures sisemises konfliktis sa tegelikult oled? Juba Aristoteles väitis, et “Sa oled see, mida pidevalt teed”, viies meid küsimuseni:

  • Kuidas veedad sina enamasti oma päevad? Kas õppides, arenedes ja nautides või pigem tülpinult ja laiskuse küüsis?
  • Kas sa teed kasvõi ühe sammukese lähemale sellele, mis juba ammu su hinge on närinud? Pingutad, surud end natuke tagant või paned proovile?
  • Ja kas sa käitud lähtuvalt oma kõrgemast potentsiaalist või lubad tujudel ja sabotaažil tihti oma meeleolu rikkuda? Nukrutsed ja tunned, et pole mitte midagi väärt?

ehk kui sa kordaksid tänast päeva veel 15 aastat, siis milline näeks välja sinu tulevik?

Võib-olla sa ei ole vaadanud elu kunagi sellise nurga alt, aga mul on tunne, et paljudel meist võib tulevikupilt olla üsna sünge.

Kuidas aga muutuda, kui tänane päev tegelikult nii ahvatlev ei näigi?

Selleks on sul vaja teadvustada, milline oleks sinu “ideaalne päev” – selline, mis sind inimesena tõeliselt stimuleeriks? Mida peaksid sa tegema, et langeda igal õhtul voodisse naeratus näol, jõudmata ära oodata, millal hommikupäike taas su silmad avab? Tõsiasi on see, et omame 99% kontrolli oma aja ja käitumise üle. Kaheldes selles, veedame enamus oma elust ohvrina, paralüseeritud oma sisemisest häälest, kes ei luba meil saada selleks, kelleks väärime.

Igal inimesel, kelle eesmärgid on konkreetsed ning ajaliselt realistlikud, on võimalus ehitada üles justnimelt selline maailm, nagu ta vaimusilmas tajub ja näeb. Selleks aga tuleb käituda juba praegu nagu tõeline võitja ja täita kõik hetked produktiivsete sammudega, lubamata oma egol siin vingerpusse mängida. Sa pead halastamatult trampima oma hirmudel ja väärtusetusetundel ning loopima kaikaid kodaratesse igale emotsioonile, mis tõmbab sind tagasi teelt, mille sillutamisele sa juba nii lähedal oled.

Nagu Meredith Wilson on öelnud: “Sa kuhjad kokku homseid, avastamaks, et oled jäänud vaid tühjade eilsetega. Ma ei tea mida sina teed, aga mina kavatsen tegutseda, et just tänane päev oleks parimat väärt.”

Categories
Blogi

5 parimat lehekülge, mida iga loominguline inimene teada võiks

Me kõik tegeleme igapäevaselt teatud tüüpi loomingulise tööga. Mõnedele meeldib harrastada seda vaikuses, mõnedele loodushelide saatel, paljud armastavad aga hoopis kõikvõimalikke taustsüsteemi helisid selleks, et nende meel lõdvestuda saaks. Kui sa oled vabakutseline ja sul on võimalus töötada kohtades, mis su loomingulise mahla voolama panevad, oled sa kuhjaga õnnistatud. Paljudel kontoriinimestel on aga raskusi leida kontakti oma inspiratsiooniallikaga, kui neid ümbritsev kära ja müra kuidagi tasa ei jää. Sel põhjusel on loodud ka järgnevad veebilehed – et olenemata ümbritsevast lärmist, saaks igaüks end sobivasse keskkonda kujutada.

Paljud inimesed kurdavad meeskonnakoolitusel, et nende kontori ülesehitus häirib suuresti nende loomingulist mõtlemist ja võimet teha produktiivselt oma tööd. Tohutu sagin, inimeste jutuvadin ja pilkane teadmatus, millal keegi sinu laua kõrvale midagi küsima või niisama juttu ajama tuleb, saab paljude inimeste loomingule saatuslikuks. Enamik meist lihtsalt ei suuda keskenduda kui keegi meid pidevalt katkestab, mistõttu on väga raske ka oma tööga järje peal püsida. Siinjuures loodan, et välja toodud leheküljed aitavad Sul veidigi keskendumiseks sobivat sisemaailma luua ja natukenegi tulemuslikumalt oma tööülesandeid lahendada.

1) Hipstersound on keskkond, mis on keskendunud erinevate kohvikute taustahelidele. Sul on võimalik valida “Kohvik Pariisis”, “Kärarikas tänavakohvik”, “Vaikne restoran” jm vahel, et end klientide sosinate ja kõlisevate nõude vahele ära kaotada. Soovid vahelduseks võtta istet hoopis väliterrassil? Ka see võimalus on Hipstersoundis olemas “Tuulise terrassi” nime all. Loodetavasti aitab tuulesagin su hajameelsed mõtted hoopis uute ja värsketega asendada.

http://hipstersound.com/

2) Rainyscope on teine populaarsust kogunud veebileht, mille fookuseks on pigem looduslikud helid nagu vihm ja linnulaul. Igale maitsele on olemas ka sobiv vihmaliik: kas sind lõdvestab rohkem kerglane seenevihm, tugev paduvihm, talviselt karge ja krabisev vihm või hoopis seesmiselt puhastav tormivihm. Kui vihma liiga palju saab, on sul võimalus valida hoopis mitmekesiste linnuhäälte vahel, mis oma värvikireva kõlaga igaühe abstraktsesse mõttemaailma viib.

http://rainyscope.com/

3) Snowy Escape on väga lihtne ja minimaalne veebileht, mis peale esimest klikki sind hubasesse maamajja kodutunde ja soojendava kamina äärde viib, kus meditatiivne tule praksumine su momentaalselt kaasa tõmbab ning liigne meelemüra justkui iseenesest kaob. Tugev lumesadu koos intensiivse tuulega paitab õrnalt su kõrvu ning loob ideaalse atmosfääri kõiksuguseks loominguliseks tegevuseks.

http://snowyescape.com/

4) Noisli on suurepärane keskkond inimestele, kellele meeldib ise luua meeliülendavaid taustahelisid. Siit leiab nimelt 16 erinevat helivõimalust, mida saab üksteisega miksida selleks, et leiutada enda loomingulise protsessi tarbeks sobiv heli. Valikud hõlmavad näiteks sügiseste lehtede saginat, äikesetormi, merekohinat, jõevulinat, südaöiseid loodushääli kui ka rongirööbaste raginat. Midagi igale maitsele!

https://www.noisli.com/

5) Viimane, kasutajate poolt palju kiidetud leht, on Jazz and Rain, mis ühendab endas vihma ja jazz muusika helid. Valida saab nii rahulikemate, lõbusamate kui ka vaiksemate meloodiate vahel- sõnu lauludel enamasti pole. Samuti saab vihma helide sagedust ja tooni ise muuta, sõltuvalt vajadusest ja hetke meeleolust.

http://jazzandrain.com/