Vaata ennast! Isegi siis, kui sa masenduses oled
Üks olulisemaid oskusi, mille viimasel ajal omandanud olen, on päriselt lubada endal olla see, kes ma olen, ja tunda seda, mida tunnen. Kuigi olen sellest rääkinud ja kirjutanud vist juba enam kui 8 aastat, tunnen alles täna, kuidas see isiklikuks tegelikkuseks on muutumas.
Ma ei teagi, kas see on seotud lihtsalt ealise küpsemise või pideva elu poolse raputamisega, aga ühel hetkel lihtsalt väsisin ära küsimast, kuidas keegi jälle ootab, et olen ja käitun, või veelgi hullem – kuidas ma ise ootan, et olen või käitun?
Ma olen harjunud kõike oma elus kontrollima. Mulle lihtsalt meeldib, kui asjad (minu) kontrolli all on. Ja seda nii suurte kui väikeste asjade suhtes. Täna näen, kui palju probleeme see tekitab, sest meie ümber on pidevalt asju, mis ei ole meie kontrolli all.
Tujud lihtsalt muutuvad
Üheks selliseks asjaks on tuju, meeleolu, emotsioonid. Maailmas on uus moehullus – olla õnnelik. Kui viisteist aastat tagasi pidid olema hõivatud ja edukas, siis täna pead olema meelerahus ja õnnelik. See, et mina sellest jälle kord nii avalikult kirjutan, ei tähenda seda, et ma ainukesena sellest mõtlen. Näiteks ainuüksi sel nädalal sain kahelt inimeselt kirja, kes erineval viisil küsisid, kas ma tõesti suudan igal hetkel, iga päev ja igas olukorras meelerahu säilitada, kas minu tujud ei kõigu ja olen vankumatult õnnelik kogu aeg?
No mida veel?! Tõenäoliselt oleksin kolm aastat tagasi neile vastanud, et jah, muidugi (sest ma olen ju nii palju endaga tööd teinud), aga täna vastasin aga, et loomulikult mitte. Ma võin ärgata väga hea tujuga, kuid juba 10 minuti pärast võib see muutuda. Ja siis 30 minuti pärast jälle muutuda. Need on ju emotsioonid. Need peavadki muutuma.
Ma ei tea, kuidas me eneseotsijatena küll oleme ära õppinud selle, et peame kogu aeg õnnelikud olema, aga see olukord ei erine palju sellest, kui viisteist aastat tagasi kõik edukad soovisid olla. Me rassisime nii et veri ninast väljas, et olla edukas, kanda ilusaid riideid ja sõita ilusa autoga. Aga me väsisime sellest ära. Me saime aru, et see ei tee meid õnnelikuks, sest kõik saavutused on mööduvad nähtused, millesse ei tasu klammerduda, vaid lubada elul lihtsalt endast läbi voogata.
Aga ehk oleme jõudnud taaskord uude ajastusse – aega, kus tuleks tunnistada ka seda, et kogu see Ameerikast alguse saanud „häppinessi-maraton“ (loe: õnneotsingud) on sama absurdne kui eduotsingud. Viska pilk Amazoni või mõnda teise raamatupoodi ja võid leida tuhandeid raamatuid, mis on õnne teemal kirjutatud. Kõik räägivad sellest, kuidas ikka õnnelik olla. Aga kui õnnelikud need autorid ise tegelikult on? Ja kas õnne positiivsete emotsioonide kaudu defineerides me ennast justnimelt purki ei mängi, nõudes endalt taaskord midagi, mille saavutamine võimatuks ülesandeks osutub?
Elus on palju asju, mis meile ei meeldi
Mida siis teha, kui inimese elus ei ole hetkel lihtsalt põhjust tunda positiivseid emotsioone? Mida teha, kui päeva jooksul toimuvad pidevalt asjad, mis sind endast lihtsalt välja viivad? Ja kui sa sellele kõigele negatiivsete emotsioonidega reageerid, siis miks selle eest end hukka mõista ja karistada? Ma lihtsalt ei saa aru sellest. Sina ei ole ju vastutav selle eest, mis sinu kehas toimub? Miks siis mitte ennast hukka mõista selle eest, et sul pruunid juuksed kasvavad? Või et sul iga kolme tunni tagant kõht tühjaks läheb? See oleks ju absurdne! Aga sama absurdne on end hukka mõista selle eest, et sinu keha sulle erinevaid emotsioone toodab. Las ta toodab!
Paljud aga mõistavad end selle eest siiski hukka, sest raamatutes ju kirjutatakse, kuidas üks ontlikult „vaimne“ inimene ainult positiivseid emotsioone tunneb (loe: alati õnnelik on). Ja siis, kui see ei õnnestu (mis on ju täiesti inimlik), süüdistavad ennast, mis negatiivseid emotsioone ainult juurde toodab.
Mida siis teha? Minu tänane soovitus on kõik see jama minema visata, mida sa raamatutest kogu aeg loed ja alistu elule ning oma tunnetele. Kui sul on paha tuju, siis olegi selles tundes. Kui keegi sind närvi ajas, siis olegi närvis. Kui keegi sind õnnetuks tegi, siis olegi õnnetu. Kui keegi sind solvas, siis olegi solvunud. Mis selles küll halba on? Milleks minna lisaks sellele kõigele veel konflikti iseenda kehaga? Sa ju ei saa kontrollida seda, kuidas keha toitu seedib või sulle pissihäda tekitab. Miks püüda siis kontrollida seda, kuidas see reageerib millegi suhtes, mis on sinu jaoks kontrolli alt väljas? Sa ei saa ju kontrollida teisi inimesi ja paljusid sündmusi oma elu. Ja kui su keha sellele teatud emotsioonidega reageerib, on ka see sinu kontrolli alt väljas.
Muidugi ei tähenda see, et peaksime kõik oma tunded teiste peal välja elama. See on hoopis teine teema – end halvasti tunda ei tähenda teiste suhtes vaenulikuks muutumist. Siin on asjakohane meelde tuletada Dalai Lama soovitust, et kui sa ei suuda kogu aeg teistele head teha, siis väldi vähemalt teistele halba tegemast. Kui sul on halb tuju, siis palu endale ruumi ja olemist. Ole iseendaga ja jälgi, kuidas see tunne sind kaaperdanud on ja luba tal lihtsalt olla. Ära püüa teda kuidagi ära ajada, samuti teda mõne tugevama tundega summutada (nt süües, kellelegi helistades, kinno minnes vms), vaid lihtsalt luba olla. See on ebamugav, aga selles mõte ongi. Meid on õpetatud ebamugavate tunnete eest põgenema, sest nende tundmine ei ole normaalne. Tegelikult on aga kõik normaalne, mis meie kehas toimub. Kes oleme meie või meie arstid, et öelda, mida on normaalne tunda ja mida mitte?
Kõik läheb paremaks, kui lubad sellel juhtuda
Ja tead mida?! Kui sa hakkad oma tujudel lubama olla, võid märgata midagi täiesti uut. Sa võid märgata, kuidas need tujud vahelduvad, tulevad ning lähevad, aga nende mõju hakkab vähenema. Sa võid avastada, kuidas olukordades, kus muidu väga teravalt reageerisid, muutuvad reaktsioonid pehmemaks. Asjad, mis sind varem ärritasid, ei ärrita sind enam nii palju. Ja nii juhtubki! Ning seda põhjusel, et sa ei ole enam konfliktis iseenda ja oma tunnetega. Muidu sa vihkasid lisaks kõigele sellele, mis sind väljaspool häirib, ka oma sisemaailma – oma emotsioone. Aga hakates iseenda ja oma emotsioonidega sõbraks saama muutub ka välismaailm sulle sõbralikumaks. Sinu keha ei tooda lihtsalt enam nii palju negatiivseid tundeid, sest sa oled alistunud elule ja oma tunnetele.
Selle kõige elluviimiseks soovitan lihtsalt seda, et kui tunned, kuidas mingi halb emotsioon peale tuleb, vii oma tähelepanu südame alla oma hingekeskusesse, hinga sinna ja ütle, et lubad sellel halval tundel olla kogu tema jõus – alistu sellele täielikult. Ükskõik, kui ebamugavalt end tunned, tunne. Sulle võivad tulla pähe mõtted, et sa oled nii depressiivne ja masenduses isik vms, aga luba ka sellel kõigel olla. Alistu sellele hetkele, alistu nendele negatiivsetele tunnetele, alistu iseendale. Lihtsalt vaata, tunne ja koge seda ülimalt halba enesetunnet. Võid isegi öelda endale: „Jah, mul ongi hetkel väga halb tuju, aga see on see, mis on hetkel minu reaalsus, minu kogemus. Ma ei eita ja ei põgene mitte millegi eest, mida elu mulle hetkel pakub. Hetkel on selleks midagi, mis mu tuju just selliseks ajas, ja ma ei eita isegi oma kogemusena seda halba tunnet“.
Ükskõik, mis su tuju ära rikkus, on see hetkel sinu kogemus, sinu elu. Su mõistus võib sulle küll öelda, et kuskil raamatus õpetati, kuidas mitte närvi minna või selle peale solvuda. See on jama! Samuti võivad sulle meenuda isiklikud eeskujud, kes sinu hinnangul mitte kunagi sellises olukorras niimoodi ei reageeriks. See on samuti jama! Olen peale oma raamatu ilmumist avastanud, et olen paljudele inimestele eeskujuks, kes arvavad, et olen mingi pühak, kes mitte kunagi end halvasti ei tunne, negatiivselt ei reageeri ja õnnetu ei ole. See on jama!
Alles täna hommikul oli mul väga halb tuju, sest kodu vajas koristamist, kuid ma ei viitsinud täna koristada. No on küll ikka põhjus, et tuju ära läheks, eks? Ma usun, et enamusel lugejatel ei läheks nii pisikese asja peale tuju ära, aga näed, mul läks. Ja siis!? Kas ma saaksin või peaksin eitama seda, et nähes tolmu telekalaual ütles mõistus mulle, et peaksid täna koristama, aga kuna mul olid teised plaanid, reageeris mu emotsionaalne keha sellele pahameelega? Kuidas ma saaksin midagi sellist eitada? See ju juhtus! Las siis juhtus. Nüüd on tuju jälle hea ja kõik on korras. Aga olen täiesti kindel, et täna juhtub veel midagi, mis mu tuju ära rikub. Ja las juhtub! Ma lihtsalt olen ja vaatan seda kõike. See kõik ei ole kuidagi seotud ju minuga. See on lihtsalt minu keha, mis seda teeb. Las ta siis teeb!
KOHTUME JUHTIMISKOOLITUSEL
Aasta lõpp on paljude juhtide jaoks aastavestluste läbiviimise aeg, mille oluliseks osaks on ka
töötajatele tagasiside andmine ja küsimine. Kuidas see Sul õnnestub?
Kui soovid sel aastal arenguvestlustest maksimumi võtta, omanda tõhusad tagasisidestamise
ja 1:1 vestluste tööriistad 10.12 toimuval avalikul koolitusel
"Tagasiside-kultuuri loomine meeskonnas".
NB! Koolitusele kehtib 100% Raha Tagasi Garantii - kui rahule ei jää, saad raha tagasi!