Haavatavus juhtimises kui tänapäeva klišee või hädavajalik omadus iga juhi tööriistakastis?

Olgugi, et viimasel aastal on haavatavust juhtimises leierdatud pea et iga nurga alt, näen ma oma igapäevatöös pidevalt, kuidas juhtide jaoks on see siiski täiesti avastamata maa. Neil puudub arusaam, miks üks juht peaks ometi oma töötajatele ennast ka “nõrgast küljest” näitama ning kuidas selline asi töötajaid juhti rohkem austama võiks panna. Muidugi näeb iga juht vaimusilmas ennast kui oma organisatsiooni superkangelast ning oma töötajaid kui võimsaid emotsioonideta masinaid, kes raskuste kerkides jõu ja sisemise tugevuse abil kõigest läbi suruvad.

Tänapäeva inimene ei ole aga robot. Üks tänapäeva töötaja nimelt vajab turvalist ja sõbralikku töökeskkonda, kus emotsioonid ja tunded, ideed ja arusaamad, tagasiside ja abipalved on tunnustatud ja aktsepteeritud. Aga iga meeskond on ju oma juhi nägu ehk iga meeskonnaliige mudeldab alateadlikult oma juhti. Töötajad võivad tööle tulla avatud ja ehedana, valmis oma ideid maailmaga jagama, kuid ajapikku muutub ka kõige usinam tegelane siiski oma juhiga ühte nägu, mistõttu lasub haavatavuse kultiveerimine kontoris justnimelt juhi ja ainult juhi õlgadel.

Mida see haavatavus aga täpsemalt siis tähendab – eriti just juhi kontekstis? Brene Brown, üks maailma tuntuimaid haavatavuse spetsialiste, defineerib seda kui igasugust riski, teadmatust ja emotsionaalselt läbipaistvust. Tema väitel ei suuda üks “superkangelast” mängiv juht iialgi oma meeskonnale ehe ja usaldusväärne näida. Nimelt oleme me inimestena justkui ringi kõndivad valedetektorid, tajudes ülimalt hästi ära tegeliku siiruse ja aususe. Olukorras, kus juht surub oma emotsioonid alla ning teeb töötajate ees head nägu, haistab iga lüli organisatsioonis, et midagi on tegelikult mäda. Me teame täpselt, kui juht on olukorra üle kontrolli kaotanud, me tajume tema allasurutust, tema pingutatud naeratust ning passiivagressiivset viha.

Mida meil aga töötajatena sellest õppida on? Eks ikka seda, et maskide kandmine on meile töö juures vajalik. Me ei anna juhile teada, kui me milleski ebaõnnestume, sest ei julge olla “nõrgad”; me ei küsi töökaaslastelt abi kui eraelu probleemid meie töökohuseid mõjutavad, sest ei taha näida vähem ideaalsetena, ning me hoiame suhteid juhiga võimalikult pealiskaudsena – muidu äkki näeb ta meie tegelikku palet.

Selline haavatavuse puudumine kontoris viib aga paljudele Eesti meeskondadele tuttavate tagajärgedeni: meeskonnasiseselt uusi ideid avaldada ei julgeta, tagasiside andmine juhile on täiesti puudulik, probleemi tekkimisel meeskonnas seda avalikult välja ei öelda, juhi ja töötajate vahel valitseb tohutu distants ning töö tegemine jätkub vaid raha teenimise eesmärgil – muid kasutegureid töötajad selles ei näe. Sellistes meeskondades tavaliselt tagasiside küsitlust ei tellita ning harvadel juhtudel, kui koolitaja suudab juhi nõusse rääkida, on töötajatel vaja kirjalikku kinnitust vastajate anonüümsusest– nad lihtsalt kardavad oma juhti niivõrd palju.

Ometi on just juhi kätes töötajaid end taaskord usaldama panna ja tööpiin kontoris töörõõmuga asendada. Haavatavus ei näita kuidagi juhi nõrkust, vaid pigem tema inimlikkust ja alandlikkust näidata end igast võimalikust küljest. Inimestena ei saa keegi meist olla pelgalt raudsõdur – me kogeme igapäevaselt emotsioone, pettumust, valu, segadust, läbikukkumisi jne. Jagades oma tundeid, hirme ja ebaõnnestumisi töötajatega, loob juht eheda ja turvalise pinnase ka oma meeskonna jaoks. Meeskonnaliikmed hakkavad ajapikku mõistma, et selles kontoris väärtustatakse riske ning tunnustatakse neid ka proovimise, mitte ainult õnnestumise eest. Kui juht suudab oma töötajatele öelda, et “Ma kahjuks ei tea kõiki vastuseid ning mul pole kõikidele olukordadele lahendusi”, hakkavad töötajad nägema oma juhti kui enda sarnast – kedagi, kes vajab aegajalt oma meeskonna abi ning kelle nimel on väärt pingutada. Nad ei tunne enam vajadust hoida kõiki oma vigu ja puudusi vaka all, sest jagamine paneb kogu meeskonna nendega kaasa mõtlema ja lahendusi leidma. Nad teavad, et on hoitud ja väärtustatud ning meeskond ongi selleks, et üheskoos rohkem ja paremini ära teha.

Vaid haavatav juht propageerib riski, tundmatusse astumist ning oma ebaõnnestumistest õppimist. Ta julgustab töötajaid endale ausat ja konstruktiivset tagasisidet andma ning seeläbi julgeb ka ise oma meeskonnaliikmetega ehe ja kriitiline olla. Haavatavus juhina tähendab seda, et sa võtad vastu selle, mis teistel sulle öelda on ning teed ise oma järeldused. See tähendab oskust väljendada ka oma negatiivseid tundeid viisil, et keegi haiget ei saaks, kuid kõik kaasa mõtleksid.

Olen oma silmaga näinud suuri muutusi meeskondades, kelle juhid on otsustanud samm-sammu haaval oma haavatavust näidata. Paljud neist ongi alustanud tagasiside küsitluse tellimisest ning üheskoos oma meeskonnaga vastuste läbi töötamisest. Iseenda kohta kriitika kuulmine ja tunnistamine nõuab suurt julgust, kuid vaid nii saab üks juht aru, kuidas töötajad teda tegelikult tajuvad ning mis muutusi on tal vaja iseendas teha, et parem juht ja meeskonnaliige olla. Haavatavus ei ole klišee, vaid üks olulisemaid juhi omadusi, et täisväärtuslik ja terviklik meeskond luua.

Artikkel ilmus Äripäevas

***

LÄHENEV JUHTIMISKOOLITUS

Juhtimiskoolitus “Tunnustav juhtimine” toimub 14.12.17

VIIMANE VÕIMALUS! 2 vaba kohta!

Koolitus on praktilist laadi ja aitab juhil
oma meeskonda edukalt juhtida,
töötajaid mitterahalistel viisidel motiveerida
ja tulemuslikku töökultuuri kujundada.

NB! Koolitusel on 100% Raha Tagasi Garantii
(kui sa ei jää koolitusega rahule,
maksame sulle ilma küsimusi esitamata kogu raha tagasi)

Lisa kommentaar

Your email address will not be published. Required fields are marked *