Mida vähem end teistega võrdled, seda edukam ja õnnelikum oled

Sattusin hiljuti lugema Sonja Lyubomirsky raamatut “The How of Happiness”, milles autor on aastakümnete pikkused uuringud ja eksperimendid õnnelikuks olemise kohta ühte raamatusse kokku võtnud. Raamat oli väga lihtsasti loetav selgitades ilmekalt põhjuseid, miks nii vähesed inimesed siiralt oma elust rõõmu tunnevad ning pakkus siis välja ka nn laboratooriumis kinnitust leidnud strateegiad selleks, et õnnelikum olla, elust rohkem rõõmu tunda ning seeläbi ka rohkem ära teha.

Autori poolt kirjeldatud strateegiatest (millest ma kirjutan lähemalt järgmistes postitustes) oli üks kõnekamaid minu jaoks soovitus end teiste inimestega vähem võrrelda. Omakeskis oleme sama soovituse ristinud “facebook happinessiks”, mis tähendab seda, et kui liiga palju näiteks Facebookis oma sõprade seintel scrollid, võid üsnagi kiiresti masendusse minna, sest kõikide teiste elu paistab nii ideaalne olevat. Tegelikkuses on sageli aga olukord ju hoopis vastupidine – inimesed, kellel on kõik elus hästi, ei tunnegi nii palju vajadust enda elu Facebookis ja mujal sotsiaalmeedias promoda, vaid naudivad vaikselt seda kõike, mida elu nendele hetkel pakub.

Eriti oluline on see laste puhul, kes on kõigele välisele nii vastuvõtlikud. Kui lapsed õpivad end liigselt võrdlema teistega, ei oska nad enam väärtustada enda isiklikke tugevusi, vaid loodavad oma enesehinnangut parandada ainult läbi väliste “laikide”. Tegelikkus on aga ju see, et kõik inimesed on unikaalsed ja milleski väga edukad. Kahjuks ei õpeta ja ei julgusta tänane haridussüsteem aga lapsi oma isiklikke tugevusi avastama ja neid teadlikult arendada, vaid räägitakse ainult edukaks saamisest ja enese võimalikult heast äraelatamisest.

Heaks näiteks on siinjuures mu enda vanem poeg, kes on geniaalne muusik, kes saavutas 2015. aastal Eesti Parima Trompetisti tiitli, õppis omal käel kitarri ja klaverit mängima ning komposeeris hiljuti oma esimese heliteose “Muusika algus”. Siiski tuleb ka temamõnikord minu juurde jutuga justkui peaks ta rohkem sporti tegema (kuna sellest räägitakse rohkem kui muusikast) ja ehk rohkem kindlustatud tuleviku peale mõtlema (nt arvutiprogrammeerimist arendama, sest programmeerijate palgad on head). Minu soovitus talle on aga alati üks: “Arenda eneses seda, milles sa hea oled, ja ma luban sulle, et sa saad edukaks ning elatad end ka väga hästi ära”. Minu siiras usk on lihtsalt see, et kõik inimesed tulevad siia Maa peale nn oma “muusikat” tegema olgu selleks siis muusika sõna otseses tähenduses või hoopis kaudsemas – nt müügimeheks, õpetajaks, arstiks jne. Meie ülesandeks lastevanematena on mõista, milles meie lapsed head on, ja neid siis selles suunas juhatada.

Kui aga lubada sotsiaalsetel võrdlustel võimust võtta, võime nii meie ise kui võivad ka meie lapsed nn loomulikult teelt kõrvale kalduda. Kui ühiskond pasundab muudkui kõvahäälselt, kuidas kõige olulisem on elus rikkaks saamine ja äritegemine, võivadki lapsed lõpuks avastada end töökohtadelt, mida tehes nad õnnetud on. Ja kes sellest siis kasu saab? Mitte keegi – ei lapsed, kes õnnetud on, ei nende pered, kes seda kõike pealt vaatavad, ega ka nende tööandja, kelle tulemused õnnetute töötajate tõttu madalad on. Just seetõttu tuleb keskenduda teistega võrdlemise asemel hoopis rohkem enese avastamisele – kes ma olen ja milles ma hea olen? Ükskõik, kui edukad või väheedukad teised on, võime teistega võrdlemise kaudu enda motivatsiooni alla tõmmata ja seeläbi ka olulised asjad tegemata jätta.

Siiski, mõned psühholoogid soovitavad teistega võrdlemist ka enesemotiveerimise tehnikana. Nimelt on meie kõikide elus inimesi, kellel pole ehk läinud “niigi hästi” nagu meil. Nendega soovitavad psühholoogid end võrrelda küll, sest see näitab meile, kui hästi meil tegelikult kõik on ja see pigem motiveerib meid. Loomulikult on siin alati nn eetiline aspekt, aga kuna jutt käib siiski psühholoogiast ehk sellest, mis toimub meie mõtetes, on lõpuks meie enda valida, missuguseid nippe enesemotiveerimiseks kasutame.

Kindel on aga see, et kui võrdleme end inimestega, kes näivad meist edukamad olevat, vähendame oma motivatsiooni. Kui teeme seda aga inimeste suhtes, kes näivad meist vähemedukad olevat, suurendab see meie enesekindlust ja usku midagi veelgi enamat saavutada. Olen need mõlemad teed läbi proovinud ja julgen nende töökindlusele kahe käega alla kirjutada.

Siit leiad mõned soovitused selleks, et sotsiaalse võrdlemisega edukalt toime tulla:

1) Tarbi vähem sotsiaalmeediat

Sotsiaalmeedia on tore, aga sellel on väga tugevad miinused – esiteks on meil kalduvus sellest sõltuvusse jääda, ja teiseks soodustab see nn negatiivset sotsiaalset võrdlemist. Proovi mõned päevad ilma Facebooki jms olla ning saad kinnitust, kuidas enesetunne paraneb. Tegelikult kehtib see soovitus igasuguse meedia kohta – ka Delfi, Elu24 jt sellised kanalid võivad vägagi laastavalt mõjuda.

2) Õpi rohkem keskenduma

Selle asemel, et end kogu aeg kellegagi võrrelda, tasub end treenida rohkem praegusele hetkele ja käsilolevale tegevusele keskenduda. Kui 15 aastat tagasi öelda, et kõige edukamad on inimesed, kes suudavad multitaskida (ehk siis mitut asja korraga teha), siis täna öeldakse, et kõige edukamad on inimesed, kes suudavad keskenduda. Aga see polegi enam nii lihtne, sest kõikvõimalikke segajaid on meie ümber nii palju – reklaam, meedia, sotsiaalmeedia, nutiäpid jms.

3) Lülita end välja segajatest

Kolmas soovitus ongi jätk eelmisele – õpi end kõikidest segajatest välja lülitama. Kui elu pakub meile täna ahvatlusi meelelahutuseks rohkem kui kunagi varem, on sellel oma hind – meie tulemuslikkus ja töövõime kahanevad, sest segajad (telefonid, Skype, Messenges, email, Facebook, jt) nõuvad kogu aeg tähelepanu, mis viib pidevatele töökatkestustele, mille kaudu meie efektiivsus kuni 25% kahaneb (väidetavalt kulub just nii palju aega selleks, et ühelt tegevuselt teisele ümber lülitada ja uuesti sisse elada). Kuigi me ei teadvusta seda, sest see kõik tundub olevat nn meelelahutus, on nendel segajatel tegelikult väga kõrge hind. Majandusteoorias nimetatakse seda alternatiivkuluks – iga minut, mille sa annad “segajale”, ei anna sa millelegi olulisele. Ja just see on põhjus, miks nii paljudel inimestel on kogu aeg nii palju olulisi asju tegemata.