Töö, karjäär või kutsumus ehk milleks sind Maale “kutsuti”?

Suur suvi on poole peal. Tallinn on autodest tühi jättes kolmapäeva keskpäeval mulje, nagu sõidaks pühapäeval. Inimesed puhkavad, tunnevad suvest ja elust rõõmu. Selleks, et ühel päeval (üsna varsti) töökohale naasta. Ja mis juhtub seal? Kas neid ootab seal töö, karjäär või kutsumus?

Yale Ülikooli professor Dr. Amy Wrzesniewski avastas oma uurimustöö käigus, et inimesed tajuvad oma tööd 3 võimalikul viisil:

a) see on nende jaoks lihtsalt „töö”,
b) see on nede jaoks „karjäär”,
c) see on nende jaoks „kutsumus”.

Töö

Töö tegijad naasevad peale puhkust tööle kindlasti masenduses. Nendele ju ei meeldi nende töö. Nad ei ole töö juures leidnud enda jaoks midagi põnevat. Nad teevad seda ainult selleks, et mingit tööd on ju vaja teha, sest raha on vaja teenida. Kuidas saakski keegi sealjuures rõõmus olla?

Karjäär

Karjäristid on natukene optimistlikumad. Äkki on just see sügis aeg, mil juht teeb mulle pakkumise parema koha ning kõrgema palga peale? Ehk on järgmised 9 kuud see aeg, kui leian enda jaoks järgmise väljakutse, kus saan end teostada ja seeläbi ehk ka oma elustandardit parandada? Kuna see kõlab palju optimistlikumalt kui esimene variant, on nende vaade tööle ka palju lootustandvam. Ehk isegi positiivsem.

Kutsumus

Kutsumse leidnud inimesed tunnevad oma tööst oluliselt rohkem rõõmu kui kaks esimest, sest:

a) nad ei tee tööd ainult enda nimel, vaid tajuvad selle olulisust ja kasulikkust ka teiste jaoks;
b) nad teevad tööd, mis nendel hästi välja kukub – neid oleks justkui “kutsutud” seda tegema.

Kutsumuse leidnud inimesed ei ole ainult tööl võtjad (võtan palka, võtan arenguvõimalusi jm), vaid samal ajal ka andjad – nad tunnevad, et töö on kellegi jaoks kasulik ning vajalik, mis tekitab nendes hea tunde. Kui sellisel inimesel juhtub olema veel piisavalt tark juht, kes oskab oma töötajate panust vääriliselt hinnata (ta on tunnustav juht) ja nende väärtuse tunnet seeläbi veelgi suurendada, võib töötaja puhkuselt tööle naasmist lausa oodata.

Kuidas leida üles oma kutsumus?

Vaatasin Netflixis just superhead dokumentaalfilmi tuntud professionaalsest pokkerimängijast Daniel Negreanust, kes avastas enda jaoks pokkerimängu vaevu pärast teismeliseiga. Ta ütles filmis, et pokker on tema kutsumus. Kuidas ta seda teab? Sest see kukub tal lihtsalt nii hästi välja – ta kirjeldas filmis, kuidas ta oskab inimesi pokkerilauas „lugeda”. Ta pole seda kuskil spetsiaalselt õppinud, aga ta lihtsalt oskab seda.

Just sedasama nägin Ronaldo dokumentaalfilmis – Ronaldo esimene treener ütles, et ta polnud kunagi näinud ühtegi 12 – aastast poissi niimoodi palliga triblamas. Ta ütles, et Ronaldo lihtsalt oskas seda mitu korda paremini kui kõik teised. Ning sama oli juhtumisi ka Messiga – selles raamatus siin ütlevad tema trennikaaslased täpselt sama: “Viis, kuidas pall selle 5 aastase poisi „jala küljes” oli, oli lihtsalt fenomenaalne”.

Mis on nende kolme näite ühisosa? Kõik need kolm inimest on leidnud midagi, mis nendel imehästi välja tuleb. See ei tähenda, et nad ei pingutaks – nad pingutavad ehk isegi kordades rohkem kui nende konkurendid, aga mitte seepärast, et see nende töökohustus oleks, vaid seepärast, et nad seda oskavad, mis muudab töö naudivaks. Ja sama naudivad ka kõik, kes neid jälgivad – ka nemad saavad midagi mängijate mänguilust.

Peale tänase filmi lõpetamist võtsin korra aja maja ja küsisin endalt, mis mul hästi välja tuleb? Ja mida tehes end ka teistele kasulikuna tunnen?
Otsustasin jätkata kirjutamise ja koolitamisega.

Sama soovitan teha ka sinul – mis sinul hästi välja tuleb? Milleks sind siia kutsutud on? Kuidas sina saaksid oma tööl kasulikkuse ja vajalikkuse tundega rohkem kontakti leida?