Skip to main content
Skip to footer
Kui suure osa ajast tegutsed sa “teadlikult” ja kui suure osa “autopiloodil”?
Inimene, kes pole sellele küsimusele varem mõelnud, võib vastata rutakalt – ma olen kogu aeg “teadvel”. Jah, me kõik oleme meditsiinilises tähenduses teadvel, aga kui suure osa ajast me teadvel olles ei tea, millest mõtleme, mida tunneme ja kuidas käitume? Suure osa ajast tegutseme küll justkui teadvel olles, aga siiski automaatselt. Mis on selle tagajärjed?
Sellise mitte-teadvustatud elu tagajärjeks võib olla suur segadus, mitte oodatud tulemused ja ka psühholoogilised kannatused.
Segadus võib tekkida näiteks sellest, kui ajame segi mõttemaailma ja tundemaailma. Kuna mõtteid saame vahetult kontrollida, tundeid aga mitte (saame neid mõjutada eelkõige läbi mõtete muutmise), vajamegi oma seisundite parandamiseks mõtete märkamist ehk teadvustamist.
Mitte oodatud tulemused võivad tekkida sellest, et me ei suuda reaalajas teadvustada oma harjumuspäraseid reaktsioon-käitumisi, vaid suudame neid tõdeda ja analüüsida ainult tagantjärele. Selle tulemusena võimegi sageli tõdeda, et vajaminevad tegevused jäävad tegemata, ja kahjulikud tegevused saavad tehtud.
Psühholoogilised kannatused tekivad aga suutmatusest “ärkveloleku unest” üles ärgata. Me elame mõtetes läbi ja reageerime emotsionaalselt sündmustele, mida ei ole veel olnud või mis on juba olnud, aga neid enam muuta ei saa. Kuni me aga muudkui sumpame oma teadvustamata mõtetes ja emotsioonides, ei pruugi jätkuda meie tähelepanu ning energiat sündmustele, mis päriselt toimuvad.
