Mis on ühel heal juhil ja lapsevanemal ühist?

Sattusin kuulama Simon Sineki ülimenukat TED talki teemal: “Miks head juhid Sulle turvatunnet pakuvad?” ning leidsin tema jutus ka oma kogemusele tuginedes põhjapaneva tõe. Olen nimelt ka oma koolitustel välja öelnud paljude jaoks mõistmatust tekitava väite: “Juht on oma olemuses väga sarnane lapsevanemale”. Nagu ka lapsevanema kohus ei ole oma lapsi tulihingeliselt kontrollida, vaid neid nende täiskasvanuks saamise teekonnal turvaliselt toetada, on ka juhi kohus oma töötajate enesekindlust, töökust ja pühendumust samm-haaval tõsta. Täpselt nagu lapsevanemana vastutame me oma lapse arengu eest, lasub ka juhtide õlul vastutus oma töötajate suunamise ning heaolu eest.

Mida ma lapsevanemana oma lapsele pakun ehk miks ma teen juhina seda, mida ma teen?

Dr Shefali Tsabary kirjutab oma raamatus “Teadlik perekond” sellest, kuidas iga lapsevanem võiks ideaalis olla oma lapse “vaimne juhendaja”, mitte boss, kes kõik otsused lapse eest ära teeb ning teda läbi omaenda “minapildi” kujundada soovib. Kes on aga juht oma töötajatele? Mis on juhi sisemine eesmärk, mis hõlmab ka tema töötajaid? Mis on tema tegelik roll oma alluvate suhtes? Kui küsida juhtidelt nende peamise eesmärgi kohta, kuulen ma väga harva nende töötajate kasvõi poolesõnalist mainimist. Tihtipeale on juhtide jaoks nimelt materiaalne kasum, äriline õnnestumine ning õnnelikud kliendid palju suuremateks sihtideks. Teada-tuntud reegel on aga siiski see, et mida õnnelikumad on töötajad, seda õnnelikumad on kliendid ehk mida õnnelikumad on töötajad, seda kauem äri õitseb. Oskamata oma töötajaid nende igapäevase töö eest tänada, neid tunnustada, neid märgata ja nende arengut soodustada, käituvad paljud juhid nagu ebateadlikud lapsevanemad – nad ootavad küll, et laps igati eeskujulik oleks, kuid ei anna oma panust sellesse, et laps end pidevalt turvaliselt ja armastatuna tunneks. Selle asemel nad kritiseerivad ja karistavad – olgugi, et laps, nagu iga töötaja, vajab kedagi, kes teda kuulaks ja talle tähelepanu pööraks.

Nagu iga lapsevanem oma lapse eest, peab ka iga juht oma töötajate eest vastutuse võtma

Igas tagasisideküsitluses, mida ma meeskondades enne koolitusi läbi viin, kumab läbi tegelik pilt sellest, kas töötajad tunnevad oma juhi hoolivust ja siirust nende suhtes, või mitte. Need juhid, kellele töötajad tavaliselt kõrge skoori annavad, võtavad ka koolitusel tõelise perepea rolli – nad kuulavad seda, mida töötajatel neile öelda on, teevad märkmeid, osalevad avatult igas grupitöös – sooviga olla oma töötajate jaoks olemas. Neist lausa õhkub seda vastutust oma töötajate ees, sest nad teavad väga hästi, et meeskonnaprobleemid saavad enamasti alguse neist endist.

Teisalt näen ma tihti juhte, kelle tagasisideküsitluse vastukaja on juhina pigem kesine. Nad küll tulevad koolitusele kohale, kuid ei kuulu energeetiliselt oma töötajate sekka. Kogu õhkkond juhi ja tema alluvate vahel on pingeline – haavatavust pole, turvatunne puudub ning juhi peamine huvi on töötajatele “aru pähe panemine”, mitte nende tegelike arvamuste ja tunnete ära kuulmine. Sellised juhid ei armasta enam oma tööd, sest nad on seesmiselt omadega läbi, näidates näpuga oma töötajate poole. Sama näeme ka lapsevanemate poolt, kes ei mõista ega näe lapse halva käitumise põhjuseid iseendas.

Juht kui uhke ja hooliv lapsevanem

Mul on õnneks nende aastate jooksul olnud korduvalt ka võimalusi kuulata mitmeid tublisid juhte oma töötajatest lapsevanemliku õhinaga rääkimas – neid heade tulemuste eest kiitmas, edusammude puhul aplodeerimas ning riskide võtmist igati toetamas. Sellised juhid nimelt on valinud teadliku viisi oma inimeste suunamiseks – nad ei kasuta negativismi, konkurentsi ega hirmutaktikaid, et töötajaid tööle sundida, vaid astuvad igal päeval ekstra miili, et midagi oma töötajate jaoks ära teha. Sellised juhid ei ole sündinud “ideaalseteks”, vaid kasvatavad oma “hea juhi musklit” samm-sammu haaval, et oma töötajates turvatunnet ja väärtuslikkust luua. Nad uurivad töötajatelt, kuidas neil läheb, täidavad ära tühjaks saanud kohvikannu (ka siis, kui keegi seda ei märka), tunnevad muret, kui töötajad on kurnatud ning annavad endast parima, et oma töötajatele arenguruumi ning põnevust pakkuvat töökeskkonda luua.

Vaid sellised juhid loovad meeskondi, kes ka kõige raskematel hetkedel neile selga ei pööra. Nende töötajad imetlevad oma juhi pühendumust, empaatiavõimet ja väärtusi – nad teadvustavad end väärtusliku osana suurest “töö perest” ning tunnevad tugevat kuuluvust oma meeskonda ja oma firmasse. Iga töötaja tahab töötada sellise juhi käe all nagu ka iga laps soovib endale lapsevanemat, kes teda sundimise asemel inspireeriks, näägutamise asemel kuulaks ning ka ebaõnnestumise korral siiski proovimise eest õlale patsutaks.

Artikkel ilmus Äripäevas