Mis siis lõpuks on ikkagi “inimestega tegelemise” lõppeesmärk?

Kas tunned, et sinu tänane töö “käivitab sind”? Aga kas tunned, et sinu töötajate töö käivitab neid?

Lihtne viis vastamiseks on küsida endalt, kuidas ma ennast tavaliselt pühapäeva pärastlõunal tunnen (kui saabuv töönädal end mõtetes meelde tuletama hakkab)? Ühe Gallupi uuringu kohaselt tõuseb näiteks eestlaste õnnetase hüppeliselt reedel kl 17.00 paiku ja langeb hüppeliselt uuesti pühapäeval kl 14.00 paiku. Kas see on ka sinu kogemus?

Muidugi ei tähenda see, et juhi põhiline tööülesanne olekski muuta töötajate töönädal “ilusaks”. Küll aga võib öelda, et oma inimestega tegelevad juhid kujundavad sellise töökeskkonna, kus inimestel on lihtsam end käivitada – nende tööl on sügavam tähendus, nende meeskonnas on suurem meeskonnavaim, nad tajuvad suuremat iseseisvust ja tegutsemisvabadust, ning nende töö pakub nendele rohkem eduelamusi (saavad rohkem tagasisidet).

Äkki just selliste kogemuste pakkumine võib olla “inimestega tegelemise” lõppeesmärk?